"Kuidas teisiti tõlgendada olukorda, kus töötuks jäänud üksikvanemale, kes on ligi 30 aastat töötanud ja kõik need aastad sotsiaalmaksu maksnud, ei anta hädaolukorras toimetulekutoetust, sest tema üliõpilasest laps on saanud stipendiumi ja veidi palka praktika eest?

Kas ei oleks inimlikum, kui üliõpilane saaks stipi ja praktikaraha eest vastu talve omale hädavajalikke riideid ja jalatseid ning koolitarbeid osta, selle asemel, et leibkonna eluasemekulusid katta, elektri- ja veearveid maksta ning toitu ja ravimeid muretseda?

Miks pannakse sotsiaalhoolekande koorem alles elukutset omandavate õppivate noorte õlgadele? Seda enam, et stipendiumid meie riigis ei võimalda iialgi kõiki eluks vajalikke kulusid katta, aga seaduses kehtestatud summadega saab hättasattunuid hõlpsasti maha raputada.

Selliseid Eesti sotsiaalelu pärleid on kindlasti veel kümneid, kui mitte sadu, aga mainiksin siin veel ühte huvitavat korraldust tööturuteenuste valdkonnas: töötutoetus lõpeb täpselt sellest hetkest, kui töötu saab ettevõtlustoetuse. Ettevõtlustoetust võib aga kasutada ainult sihtotstarbeliselt ehk siis seadmete ja töövahendite ostmiseks. Aga millest siis see õnnistatud toetuse saaja elama peab? Mida sööma-jooma, millest makse maksma, sel ajal kui uut firmat rajab? Äkki keegi teab vastust," arutleb murelik lugeja.