"Mandumist on, samas kui võtta endise idabloki riigid, siis ei peaks Eesti osas nurisema. Kindlalt on parema elatustasemega Sloveenia ja Tšehhi, aga nemad olid ka 1990ndate algul kordades parema majandusega. Vahed nendega on kõvasti vähenenud. Oleme samal tasemel Poolaga, möödunud Ungarist, Slovakkiast ja teistest, kes samuti paar aastakümmet tagasi olid Eestist paremal järjel.

Viga on olnud selles, et tekitati illusioon, nagu oleksid Põhjamaad paari aastakümne kaugusel. Ja et piirid on lahti ja need meie lähimad naabrid, siis on kibestumine kerge tekkima. Ning on palju ameteid, kus ei jõuagi majanduse arengut ära oodata, näiteks Eesti raamatukoguhoidja tööviljakus ei ole mitu korda kehvem kui Luksemburgis või Taanis, ehkki palgatase niimoodi näitab," seletab üks lugeja.

Uus põlvkond julgeb suurelt mõelda

"See Forbesi artikkel oli küll üks arusaamatu jura. Kõigepealt öeldakse selgelt, et Eesti tööpuudus on tipust langenud 11% võrra ja siis leitakse, et see on sündinud väljarände tõttu, kuna rahvastik on samal ajal 2.5% võrra vähenenud. Halloo!

No ja siis see jutt, et idufirmad töökohti ei loo. Tõsi, aga kas kuskil mujal loovad siis või? Kui ärist saab asja, siis mõne aasta möödudes hakatakse looma kah, aga siis pole enam nagu väga idufirmadega tegu. Muidugi, idufirmandus on täna üksjagu ülehaibitud, aga samas on sealt tulnud ka väga tõsiseid ettevõtteid (Fortumo, Now, Erply), nii et maha teha seda ka ei tasu. Lihtsalt nende osakaal kogu majanduses on veel üsna tühine. Suuremat kasu näen isegi selles, et tekib ettevõtjate põlvkond, kes julgevad suurelt mõelda ning suurte numbritega arvutada. Esimeste äride tuksiminek käib õppimise juurde," arvab teine lugeja.

Raha skeemitatakse riigist välja

"Ostujõud on väiksem kui teistel baltlastel. Ei ole isegi enam Balti tiiger. Ei ole mõtet põlve otsas luua väikseid ettevõtteid, mis püüavad üksteisele teenuseid maha müüa. Ei ole mõtet odaval tööjõul ja allhankel, eriti riigis, kus enamik suurettevõtteid väljamaa omaniku käes ja raha skeemitatakse riigist välja.

Ka üle Baltikumi firmad on Leedu käes. Eestis vaid mõned üksikud firmad, mis tegelikult nimetamist väärivad. Ülejäänud vigisevad, et näe, head töötajat pole võtta, aga palka ei taha maksta - enne tahaks hunnikus pappi kokku ajada ja siis vingutakse töötajate kallal. Aga mingi hetk tuleb täielik tööjõupuudus, see on juba demograafiliselt ette nähtud ning tänu "ettenägelikule" poliitikale on enamik tööjõulisest rahvast minema läinud. Mis siis saab? Aga pole hullu, 101 töötegijat ja nende sõbrad on meil ikka alles," jääb kolmas kommenteerija hulga pessimistlikumaks.

Eesti on manduv ääremaa

"Tunnen paljusid töötuid, rohkem kui kunagi varem. Sealhulgas kõrgharituid ja seni suhteliselt hästimakstuid ja hinnatuid, sealhulgas üks IT ala tippspetsialist. Kõik otsivad tööd Tallinnas. Õige varsti aga olen välismaal, sest kuni 500-eurose palgaga töökoht, mida lademetes pakutakse, ei võimalda perel normaalselt hakkama saada ja riigivalitsuse irvitamine töötava lihtsa inimese süveneva viletsuse üle on muutnud siin elamise ebameeldivaks.

Teine asi on see, et lihttööl kaotaksin kvalifikatsiooni, mida olen palju aastaid omandanud. Eneseteostus on oluline, et end õnnelikuna tunda.

EL-is on ootel 5000 eurise palgaga koht, konkurss võidetud, õnneks on ka sõpru ees. Lapsed võtame muidugi ka kaasa. Kas tagasi tuleme või ei, sõltub paljudest asjadest, kindlasti uutest valimistest. Kui sama arrogantne seltskond võimule jääb, ei ole minul enam Eestisse usku. Eestlased emigreeruvad ja surevad välja vähem kui saja aasta jooksul.

Forbesil on kahjuks õigus: Eesti on manduv EL-i ääremaa ja ta ei saagi muud olla, kuna EL on just selliseks loodudki, et parem tööjõud koondub keskustesse ja kehvem jääb ääremaale. Ääremaa probleemid ei huvita keskustes kedagi.

Riik on edukas siis, kui tööpuudus on olematu, lapsi sünnib rahva taastootmiseks piisaval hulgal ja väljaränne on väike. Milline neist kategooriatest iseloomustab Eestit?" küsib üks lugeja.