Kui keel osutub barjääriks, on selle ületamine võõrkeelse inimese probleem
Olukord, millesarnase tunnistajaks on olnud kindlasti ka paljud teised, oli järgmine. Vene keelt kõnelev noormees küsis teenindajalt midagi kiiresti, kätega samal ajal tekstile kaasa aidates. Müüja ei mõistnud rutakalt ette vuristatud teksti ning palus kliendil oodata, kuni letti tuleb keegi teine, kes vene keelt paremini mõistab. Klient loomulikult sai sellest vaid õli tulle ja hakkas kraaksuma, et kuidas on üldse võimalik teenindada niimoodi, et müüja vene keelt ei oska. Ja nii edasi, kuni saabus teenindaja, kes kliendi maha rahustas ja talle vene keeles soovitud vastused andis.
Siinkohal tahaks öelda: "Paus! Stopp!". Me elame Eestis, riigikeeleks on eesti keel ja igale muulasele, kes ei valda meie riigikeelt, pole meil põhjust vastu tulla. See pole mingi üritus rahvuslikkuse lipu all endale vastu rinda taguda, vaid see, mis toimub mõnede muulaste peas, on lihtsalt juba absurdne ja äärmiselt jabur. Huvitaval kombel suudavad näiteks vahetusõpilased, kes saabuvad Eestisse pooleks aastaks või aastaks Saksamaalt, Jaapanist või ükskõik millisest muust maailmanurgast, eesti keele suhtlemise tasandil selgeks õppida. See, et keelekasutus on kohati natuke vildakas, ei häiri mitte kedagi. Eestlane teab, et meie keel on raske ja nähes inimest, kes tõsiselt üritab, hindab teda selle eest kõrgelt.
Teine kategooria on eluaeg Eestis elanud venelased, kes ei saa siiamaani aru, et oleks aeg riigikeel selgeks õppida. Isiklikult on mul tuttavaid venelasi, kes räägivad küll aktsendiga, kuid räägivad alati eestlastega eesti keeles. Selliste inimestega koos viibides tekib mul soov rääkida vahel vene keeles ja taolisel viisil on võimalik suheldes rääkida kord ühes, kord teises keeles. Seda võiks nimetada lõimumiseks, aga see toimib tegelikkuses ainult alusel, et võõrkeelt kõnelev inimene teeb esimese sammu lõimumise võimalikuks saamiseks. Niisama "lambist" keegi kellegagi lõimuma ju ei hakka, ega mis seal salata, ei peakski.
Vihale ajavad just sellised ülbed, umbkeelsed, kuid väga iseteadlikud inimesed, kes peavad ennast siinmail peremeesteks ja nõuavad "oma". Mina isiklikult ei näe mingit muud põhjust vene keele õppimiseks peale tavalise enesetäiendamise - iga võõrkeel on kasutegur, mis võib marjaks ära kuluda tööotsinguil, kontaktide loomisel jne. Fakt on aga see, et minul ja kõigil teistel eestlastel puudub kohustus kõnealust slaavi keelt vallata.
Kui pooleks aastaks riiki vahetusõpilasena saabunud sakslanna tema jaoks korraldatud lahkumispeol rääkis sõprade-tuttavatega eesti keeles, oli selgelt näha, kuidas eestlased meeldivalt üllatusid. Samas on mõned kolmkümmend või viiskümmend aastat Eestis paikselt elanud venelased umbkeelsed ja trambivad poes jalgu nagu viie-aastased. Kui võib küsida, siis kas lõimumise esimese sammu peaksid astuma "nemad" või "meie"? Isikliku arvamuse kohaselt on selleks pooleks ikka "nemad", sest igale mõistlikule inimesele tundub absurdne minna näiteks Norrasse ja hakata nõudma, et kõik suhtleksid sinuga seal eesti keeles ja su lapsed saaksid käia eestikeelset haridust pakkuvas koolis. Täpselt selline on aga olukord meil Eestis - eestlased ei pea vene keelt valdama, kui neil selle jaoks omas riigis soov puudub. Venelased samuti ei pea eesti keelt valdama, kuid olukorras, kus keel osutub barjääriks, on selle ületamine võõrkeelse inimese probleem, mitte riigikeelt valdava inimese oma.
Taoline ülbus jätab saamatu ja trotsliku mulje kogu rahvusest, sest kuna arvamus ning hoiakud kujunevad inimese ja rahvuse kohta ikka igapäevase suhtluse käigus, mitte raamatu lehekülgedelt, siis pole imestada eestlase valdavalt külma suhtumise üle kõige ja kõigi puhul, mis seostub venelastega.
