Eestlane on tõeline sõber
Pealt tunduvad nad külmad ja tõsised, rääkis ta, aga kui neid tundma õpid, on nad soojad ja toredad inimesed. Ma arvan, et see on väga hästi ja õigesti öeldud.
Eestlaste puhul on tõesti nii, et sageli ei ole üldse aru saada, mida nad tunnevad ja läbi elavad. Nad ei näita oma emotsioone välja, isegi armastust sageli ei väljenda. Nii olen temperamentse inimesena sageli olnud väga üllatunud, kui soojad võivad väliselt karused eesti inimesed olla.
Ja nagu mu väliseestlasest sõber mainis, tuleb see eriti ilmsiks võibolla isegi hädas. Nad ulatavad abistava käe. Kui ameeriklastega on nii, et nad suhtlevad sinuga maast ja ilmast, kutsuvad külla ja lubavad igasuguseid asju kokku, siis tegelikult nad sageli hiljem isegi ei mäleta sind, päriselt sind külla ei oota ja hädas appi ei tule. Isegi üllatuvad, kui sa abi palud. Isegi sõbra häda tundub pentsik kuulata, selle jaoks psühholoogid olemas ju!
Eestis on aga kuidagi teisiti. Väga teisiti. Eks inimesi on igasuguseid, kuid mul on huvitav kogemus ühe väikse Eesti külaga, kuhu elama läksin. Ma mäletan, et esimestel kuudel mõtlesin tihti, et appi, kui head inimesed siin elavad. Naad olid tõesti head: tõid kartulit, pakkusid mööblit, aitasid kolida. Selline tõeline abi. Ja samal ajal ma tundsin, kui raske on sisse elada, kui kaua aega see võtab, et sind võetakse omaks. Ühtpidi inimesed võõrastavad, ei ole väga avatud ja usaldavad, ei ole väga seltsivad, kuid teistpidi tulevad appi põhimõtteliselt kohe, kui näevad, et sa midagi vajad.
Mul on sõbratar, kes reisib palju ringi. Temale mõeldes imestan sageli, kuidas ta suudab võõras kohas kohaneda. Võõrad inimesed, üksindus, koduigatsus - kas need ei piina? Ja siis ma mõtlen, kui raske oli minul mu väikses külas esimesel aastal, kui mul ei olnud peaaegu mitte kellegagi suhelda. Aga siin vist ongi erinevus: välismaal on väga palju lihtsam kiiresti sõbruneda, samal ajal kui Eestis võtab see aega kuid, mõnikord isegi aastaid.
Pean tunnistama, et ka ma ise ei ole kiire sõbruneja. Läheb aega, enne kui ma inimese omaks võtan. Päris pikalt on ikka mingi sein ees. Ei oskagi öelda, millest see tuleb. Ja samas: paar sõpra, kelle olen nüüd lõpuks oma väiksest külast leidnud, on mu sõbrad, ma usun, igavesti. Nad ei ole kindlasti mitte lihtsalt mingid inimesed, kellega suhtlen. Sageli ma isegi ei suhte nendega nädalate viisi, kuid mõtlen neile ikka. Siit tuleb välja veel üks huvitav tõik eestlase kohta: ta ütleb palju vähem kui mõtleb. Olen kindel, et kui ma väljendaksin oma huvi iga kord, kui mulle inimene meelde tuleb, tunneks ta end üsna armastatuna, võibolla isegi talle tunduks, et olen pealetükkiv. Ma püüan ikka helistada ja huvi tunda, aga vahel läheb sel hetkel meelest, vahel on kiire ja nii edasi, nii et teinekord mõtteks see jääbki. Ja vahel küsid hoopis kelleltki teiselt, et kas sa temast oled midagi kuulnud.
Selline eemalt jälgimine on ka eestlasele omane. Hoiab silma peal. See on nii ilmne isegi Facebookis. On inimesi, kes kunagi ei laigi ega kommenteeri sinu postitusi, aga kui temaga kokku saad, on ta kõigega kursis, sest ta kogu aeg jälgib. Ja siis, mitu muud hiljem, ütleb, et sul on nii ilusad pildid või nii lahedad postitused, ma ikka vaatan. See on naljakas hetk, kui oled varem tundud, et oled maailmas üksi, keegi ei näe, ei tunne huvi, ei märka. Kõike märgatakse ja see on teinekord väga liigutav.
Võibolla, kui järele mõelda, oleks eestlased üks soojemaid ja toredamaid rahvaid maa peal, kui nad väljendaksid kõike seda, mida tunnevad ja mõtlevad. Eestlased tegelikult on head, seda on näha igal aastal jõulutunneli ajal või olukordades, kui mõne hädas pere heaks korjatakse raha. Inimesed annavad, neile läheb korda, nad hoolivad ja aitavad. Jah, need oleme meie, eestlased. Me oleme tegelikult toredad ja südamlikud, see ei paista lihtsalt sageli välja.
