Lihtne maamees: on Minu Eesti ja on Nende Eesti
Aga miks ma peaks valima minema? Nagunii ei muutu midagi. Marionetid ehk muutuvad, aga tagatoad, need ju jäävad samaks. Milleks peaksin selles komejandis osalema? Ka valdade ühinemise hääletamisel ei käinud. Mul on sellest ükskõik: ühinevad või ei ühine, ikka läheb minu jaoks asi samamoodi edasi. Võib-olla Neil seal muutub midagi, aga mis mul sellest? Eluase jääb samasse kohta, pood ka – mis siin veel?
Mind huvitab ainult, et oleks tasuvat tööd – tasuta ju ei tööta. Leiba pole vaja, sest töö eest tahan ma raha ja leiba ostan ise. Tsirkuse korraldan ka ise, kui isu peale tuleb. Jah, poed on maast laeni kaupa täis – ainult mine ja osta, segaseks võid osta. Ainult raha on vaja – raha! Niisama ma ei taha. Tahan tööd teha ja teenida.
Jah, kolhoos peksti laiali, selle riismed on nüüd terve trobikonna firmade käes. Hea, et seegi on, muidu poleks kodu juures tööd. Muidugi saaks igal hommikul istuda koos teiste õnnetutega bussi peale, viiakse kohale, lausa ukse ette ja rabamine alaku: nelikümmend tundi nädalas miinimumilähedase palga eest, õhtul koju nagu laip. Ei, see ei ole mulle – kolmesaja euroga oleks nõus küll, aga mitte neljakümne töötunniga nädalas.
Mind tõesti ei huvita, et Nendel pole võlgu või Nendel on hea majanduskasv ja pealegi: miks peab see majandus kogu aeg kasvama? Oli heal tasemel, oleks pidanud hoidma. Ei, kasvada on vaja, et siis saaks kõik jälle ära lõhkuda?! Kui siin kõik kogu aeg kasvab, ma ei mõista, siis kas see maamuna täis ei saa? Kasvab ja kasvab, nägusid tuleb muudkui juurde, igasuguseid produkte toodetakse üha rohkem, prügimäed kasvavad. Kas tõesti läheb eestlane varsti Soome asemel Kuu peale paremat elujärge otsima?
Aga mina pean täna elama ja oma korteri eest maksma. Süüa tahaks ka. Mõne õlle teeks ka laupäeva õhtul peale sauna. Mõni hilp ka – küll ma hakkama saan. Enamus saaks, kui tööd oleks. Isegi pooled bockimeestest-kehvikutest ajaks jalad alla, kasvõi pooleks päevaks. See lööb ju täisjõus mehe rööpast välja, kui sul pole tööd, pole raha, on ainult mure, depressioon ja mis seal salata: kõva viinaisu.
Töörabamine hoiab ka kärakast eemal, mitte küll päriselt, aga siiski mõjub pärssivalt joomarlusele. Tean, millest räägin. Olen ka kunagi kaks kuud järjest joonud, kui polnud ei tööd ega ulualust. Oli vaid ahastus ja tahtmine purjus olla.
Mitmed mehed siin istuvad ilma haigekassata. Miks nad ei pane end töötuks? Ei taha. Kunagi olla käinud, vastuvõtt pidi olema nagu paadunud kriminaalil – iga kuu pead end näitama, kas oled ikka pai poiss olnud, pole pättust teinud ja vastama küsimusele: millal tööle lähed? No tere talv! Selleks ma siia tulingi, et ei tea, millal ja kuhu lähen. Alandav. Nii ära joonud nad ka ei ole, et enam alandust ei tunne. Teevad musti otsi, hoiavad hinge kuidagi sees. Kassast – Nende suurest ühiskatlast – mööda. Varimajandus? Muidugi on. Lisaks veel salasuitsud, aga miks ei peaks ostma, kui pakk on tunduvalt odavam?
Minu ja Nende Eesti – selline see lugu oligi, nagu lihtsad mehed rääkisid. Võib vaid oletada, mida nad oleks kostnud Brüsseli plaani kohta keelustada ahjuküte. Vaevalt see trükimusta kannataks.
