Mõnikord korraldavad kaasreisijad spektaakleid, suitsetavad, joovad või haisevad, aga selle elab üle. Bussijuhid pole seni minu nähes probleeme tekitanud.

Jutud juhtidest, kes emasid, lapsi või abituid vanureid peatustes uste vahele jätavad, on mulle alati tundunud pigem linnalegendidena. Need peavad siiski tõsilood olema, sest hiljuti nägin ise sellist asja oma silmaga pealt ning see oli tõesti šokeeriv lugu.

Hakkasin Tondilt bussiga kesklinna poole sõitma. Tavapäraselt lülitasin ennast bussis toimuvast täielikult välja - teisiti ühistranspordis ellu ei jää -, kui korraga äratas mind kellegi vali karjatus. Vaatasin ja jahmusin: peatusest lahkuva bussi esiuksed olid sulgunud äsjaväljunud vanema proua mantlisaba ümber.

Buss kiskus prouat kaasa, too kiskus oma mantlit. Õnneks sai ta riideserva uste vahelt siiski kätte. Mine tea, millega lugu oleks muidu lõppenud. Bussijuht ise ei teinud teist nägugi, muudkui sõitis aga edasi.

Sellega asi ei piirdunud. Veidi hiljem nõelus bussile ette rida vahetav sõiduauto. Iseenesest vastik temp: nõelumine on linnas üks liiklusohtlikumaid tegevusi ning selle harrastajad tuleks autokooli tagasi saata.

Tigeduse väljaelamine
Ent sellega ei saa siiski õigustada reaktsiooni, kus bussijuht hakkas enda ette lipsanud autot praktiliselt müksama. Olematu pikivahe, bussinina auto tagaotsas kinni, pidevalt pidurit-gaasi jõnksutades - nii sõideti tihedas liikluses päris pikk tänavalõik, enne kui nõeluja ära keeras. 

Bussi lõpp-peatus oli autobussijaama juures, kus linnaliinibussidel on peatustaskuni jõudmiseks vaja sooritada ebamugav pööre. Sama pöörde peal tolkneb tihti mitmeid taksosid. Paraku jäigi üks takso just pöördel meie sohvrile ette ja seekord ei hoidnud bussijuht ennast üldse tagasi. Ta rammiski eessõitvat taksot sõna otseses mõttes korduvalt bussininaga.

Plekised kõmakad olid bussi salongi kuulda ning ühtegi praktilist põhjust või vabandust sellele teole ei olnud. Ainult tigeduse väljaelamine. Väljudes jätsin rooli taga istuva pahura vanamehe näo hoolikalt meelde, et edaspidi tema sõitudel mitte osaleda. 

Tekib küsimus, kas ühistranspordi juhtidele ei tehta mingeid psühholoogilisi teste või nõustamisi, et milline neist sobib rooli taha ja milline mitte. Nii ebastabiilne tüüp peaks edaspidi küll ainult jala käima, mitte rahvast täis sõidukit roolima. Nii võib ju mõni õnnetuski juhtuda!