Töövõimetuspensionär ei ole tingimata petis

Kahjuks on minu elu teinud läbi sellise keerdkäigu, et olen töövõimetuspensionär. Seda raha kasutan peamiselt ravimite ostmiseks ja selle kompenseerimiseks, et kui mulle on määratud 70% töövõimetust, siis ma olengi töövõimeline heal juhul kolmandiku oma ajast. Ainult töövõimetuspensionil (ca 220€) ei ole elamine loomulikult võimalik, aga see on siiski abiks ning ma olen väga tänulik, et selline võimalus loodud on. Elu hoian sees käsitööga nokitsemisega, väikeste tõlketööotsade ja näiteks lapsehoidmisega. Kui mulle makstakse 5-10 eurot õhtu eest (lapse lasteaiast koju toomine ja tema hoidmine kuniks vanemad näiteks teatrist tulevad), kusjuures kõhu võin külmkapist täis süüa, siis see on minu jaoks hea diil.

Ometi mind hämmastab kaaskodanike suhtumine asjaollu, et ma olen töövõimetuspensionär. Tõsi, minu probleemiks ei ole puuduv jäse või kaugelearenenud vaimuhaigus, ehk siis konditsioon, mis peaks silma torkama või vähemalt mingitel tingimustel silma torkama. Ega ma seda väga laialt ei reklaamigi - meie ühiskond on veel nii mõneski mõttes lapsekingades. Ometi, teinekord tuleb see seltskonnas jutuks ning sisuliselt on suhtumisi vaid paar kindlat tüüpi. Esimene grupp inimesi ei arva sellest midagi ning võtavad seda sellena, mis see on - riigipoolne toetus kroonilise ja sageli ravimatu haiguse käes vaevlevale inimesele. Teine grupp inimesi arvab, et ma käin arstidele valetamas ja riigilt raha välja petmas ning leiavad, et selline asi on lubamatu. Seejuures ei saa see teine grupp sugugi aru, et miks ma kaheksast viieni tööl ei käi või näiteks oma firmat ei loo - "Sul on ju nii palju vaba aega!". Seletus, et minu vaba aeg on sageli väga ebakvaliteetne vaba aeg, neid ei rahulda. Kolmas grupp inimesi on kahevahel - esiteks tundub see neile nii ebaõiglane, et keegi saab riigi käest justkui mitte millegi tegemise eest raha. Teisest küljest leiavad nad, et riigi petmise alla lahterdub seegi, kui töövõimetuspensioni kõrvalt näiteks poole kohaga tööd ikkagi teha. Küsimusele, et kuidas nad ette kujutavad 220€ eest ära elamist tänapäeva Eestis, jäävad nad vastuse võlgu. 

Kuidagi imelik ja solvav on, et ma pean kogu aeg tõestama, et ma olen ka inimene ning et ma ei ole mingisugune kuri kaamel. Ma saan aru, et töövõimetuspensioni taotlemine on tegelikult üsna laiaulatuslik skämm (ma tean isegi inimesi, kes avalikult tunnistavad, et käivad psühhiaatri juures jama ajamas ja mingit häiret teesklemas, et lisaraha saada), aga solvav on, kui sellist käitumist laiendatakse kõigile inimestele. Enamik inimesi, kes tõesti asja eest töövõimetuspensioni saavad, finantseerivad selle eest oma ravimite ostu ja enamasti tunnevad nad ennast oma haiguse tõttu väga halvasti. Nii otseselt kui kaudselt - ei taha ju keegi tegelikult tunnistada, et ma olen nõrk ja abitu, et ma vajan tuge, et ma ei ole tõeline alfaisend, kes saab hakkama kõigega. See on elementaarne viisakus - mitte peksta inimest, kes on niigi maaslamaja. Kutsun Rahva Hääle lugejaid üles sellele elementaarsele viisakusele!