Täna hommikul Delfit avades mõtlesin, kui aktuaalne see teema siis täna on. Mis asemele tuleb? Missugune ametiisik antud teemal sõna võtab? Kui võtab. Kolme sõnaga - mis saab edasi?

Ma hakkasin mõtlema, mida on vaja selleks teha, et need probleemid ei lahvataks korraks kui Jüriöö leek vaid põleksid niikaua kui kogu maa, valitsus ja riigikogu ärkaks. Ei oska vastata, seega jääb kõik õhku ja kohe kui hakatakse rääkima järjekordsetest kilekotitäitest ämma rahast, geiparaadidest või kasside kodus kinnihoidmisest, vaibub praegune huvi ja kõik jääb vanamoodi. Mõned ametnikud pühivad laubalt higi, mõned ministrid ohkavad kergendatult ja kõik instantsid laiutavad käsi ja ütlevad - raha ei ole.

Raha pole kuskile kadunud, seda jaotatakse tavainimesele mittemõistetavalt ja ülbelt mäest alla vaadates ning Annleena tütar kasib oma kallist ema edasi ning une asendajana parandab õpilaste vihikuid.

Nii tekibki lootusetusetunne ja teadmine, et valida ei olegi kedagi. Selline olukord meie hoolduses ei tekkinud ei päeva, kuu ega aastaga. Selleks läks vaja palju aastaid. Selle aja jooksul on meil olnud sotsiaalministreid keskerakonnast, sotsidest, reformist.. keda ma siis nüüd valima hakkan kui lootus kadunud on?

Gonsiori tänaval on majatäis kenasid inimesi, tunnen neist mitmeid, kõik nad on eraldi võttes meeldivad ja toredad, aga kokkuvõttes? Või tahate öelda, et seal tehtavad suurepärased seaduseelnõud nullitakse riigikogus ära. Et sotsiaalkomisjon, eesotsas igati kena ja tore Tsahkna, nullib lihtsalt kõik ära? Miks seal majal oldi väga rahul eelmise ministri Hanno Pevkuriga. Tundus, et kohe, kohe, hakkab kõik hästi minema....tühjagi. Pevkurile pakkus partei tähtsama ministeeriumi etteotsaastumist ja ta võttis selle tänuga vastu. Kui nüüd salasosinaid kuulata, siis olevat Pevkur seda ministeeriumi varem juba sihtinud, aga partei sõdurina läks sotsiaalministeeriumisse. Ja oli seal hea ja sobis sinna. Kui ta oleks olnud päris hingega asja juures, siis poleks ta ära läinud, sest kuigi ta seda ise võib-olla ei tea, oli tema juhtida kõige tähtsam ministeerium. Just see ministeerium läheb rahvale kõige rohkem korda. Kahju, et ta läks. Ja kulla Partei, kas Rõivas, kena ja armas poiss, oli tõesti parim variant rahva eest hoolitsema?

Selle teemaga seoses kerkis mul üles veel üks pettumus. Mina, vanamoodne riigitruu kodanik, kes ennast eriti targaks ei pea, aga kes vahel sinisilmselt loodab, et annab Jumal ameti, annab ka mõistuse, olen hakanud revideerima oma suhtumist meie presidenti.

Kadriorust kuulen viimasel ajal õõnsalt kõlavaid väljaütlemisi. Kas tema on ka väsinud? Kas tema proua pihta käiv rumalate inimeste häälekas lauskriitika, on muutnud ta rahva suhtes ükskõikseks?

Nii ma siis vannun, sest iidolid on kukkunud, tunneli lõpus ei paista valgust ning ma ootan õudusega, mis saab minust kui ühel päeval enam voodist ei tõuse või kui sakslasest "peigmees" Alzheimer laseb mul õndsasse unustamisse vajuda.

Seega, palugem saatust, et seesinane dementsus meie rahvast massiliselt ei tabaks, et meedia ei unustaks Annleenat, puuetega inimesi ja teisi nõrgukesi.