Ameerika presidendid Eesti elust
Kes siis lollitavad kõiki kogu aeg? Parteid, president, valitsus ja riigikogu. Tegeliku riigivalitsemise asemel antakse teada asendustegevustest nagu jääkeldrid või rahvakogud. Rahvakogu jaoks on olemas kohe oma veebileht, suisa krüpteeritud suhtlemist nõudva protokolliga (https), aadressiks https://www.rahvakogu.ee/. Või siis on ülioluliseks teemaks peaministri märkus ühe daami kohta, kes ei tohiks rikkuda suhteid Eesti ja Ukraina vahel. Või kas siis Venemaa on või ei ole kunagi Eestile kallale tunginud. Riigikogu reaalselt valitseda ei saa, sest temast ei olene midagi. Asjad otsustatakse koalitsiooni tagatubades. President ei saa midagi teha kasvõi juba sellepärast, et ta on teda valinud parteidekokkuleppe ohver. Rahvale kinnitatakse, et parem elu saabub alles suurema majanduskasvu ajal, seni laenu ärme võtame. Võib-olla ei peagi laenu võtma, aga kus siis ikkagi on see suurem majanduskasv? Miks teda siiani pole? Praegune valitsus, järelikult, on läbi kukkunud.
Ronald Reaganil oli õigus, kui ta lausus, et „me oleme rahvas, kellel on valitsus. Mitte vastupidi. Ja see teeb meid eriliseks maailma rahvaste hulgas.“. Eesti rahvas ei ole jah praegu „eriline“. Meil on rahvas valitsuse jaoks. Mida siis peaks ette võtma?
Tarvis on muuta valimissüsteemi, riigi toimimist. a) riigikogulasi peab olema võimalik parlamendist tagasi kutsuda valijate poolt. Üksi „rahvateener“ ei tohi end lolluste tegemise ajal kindlalt tunda. Kuidas täpselt protseduur välja näeks, pakkuge välja! Tähtis on, et just valija seda teha saab, mitte et oma partei mehed tema populaarsuse kukkumise hirmus maha võtavad; b) valitsusse peavad kuuluma kõikide parteide esindajad. Kvoodi, IQ, ükskõik mis alusel. c) presidendi institutsioonil praegusel kujul pole üldse mingit mõtet. Milleks maksta rahva raha Kadrioru lossi, presidendi kantselei, Ärma talu ja jumal teab mille peale veel, kui praegune president sai oma kohale läbi alandliku kokkuleppe teatud parteidega? Eesti president tuleks kas üldse „ära kaotada“, või viia tema valimine laiemale pinnale. Et kasvõi ta käed nii seotud ei oleks. Samuti peaksid presidendil olema ühiskonnale reaalselt vajaminevad ja valitsust tasakaalustavad funktsioonid.
„Mr Gorbachev, lõhkuge see sein maha!“, ütles Ronald Reagan. Kellele Eestis seda öelda? Ainuke võimalus: rahvale. Ning te näete, et vabadus, kui ta juured alla saab, on kiire kasvuga taim - George Washington.
Kõik see ei saa valmis esimese saja päevaga, see ei saa valmis ka esimese tuhande päevaga. Kuid laske meil alustada! – John Kennedy.
Aga: võib-olla on juba lihtsalt hilja? Poogen? Palju meid juba on välismaal „raha teenimas“? Kas kedagi üldse huvitabki mingi Eesti? Äraminejaid on nagu sõja jagu.
Jah, loogiline ongi eeldada, et kedagi enam ei huvita „lilled, heinamaa, päikesepaiste“. Eesti külaelu nn idüll lõppes ca 1941. aastal. Tänapäeva inimesel pole enam kodumaad, sest tal puudub oma kinnisvara. Peaaegu kõik inimesed on linnades, elamas anonüümsetes korterites ning töötamas anonüümsetes kontorites. Seega: töötada võib igal pool, elada võib igal pool. Ja miks nn lääne
demokraatiamudel on nii agressiivne? Sest mida rohkem anonüümseid tarbijaid, seda suurem on kasum. Kõige parem, kui need tarbijad oleksid kinnisvara mitteomavad palgatöölised.
Ainult afgaanid näikse olema nõus kasvõi elu hinnaga oma telki kaitsma. Ja kumb elab elu õnnelikumalt, kas läänlane või afgaan, sellele ei saa vastata. Samuti nagu küsimusele: „kumb on väärtuslikum: kas kivikirves kiviajal või auto praegu“.
Võit võib aga olla kõige lähemal kõige suurema kaotuse ajal. Nii ütles William McKinley. Mida oleks tarvis muuta, et Eesti elu reaalselt käima läheks? Olgem oma ajaloo tegijad, mitte ohvrid, kontrollides oma saatust ilma pimedate kahtluste ja emotsioonideta – John Kennedy. Ameerika on liiga suur väikeste unistuste jaoks – Ronald Reagan. Ka Eesti on väikeste unistuste jaoks liiga suur, siia sobivad ainult suured unistused!
