Lugeja arstiabi seisust Eestis: ei saa kirjutada rahulolust, kui endine perearst rikkus valeraviga jäädavalt minu tervise
Üks lugeja kirjutas sarkastiliselt, et avaldaks oma arvamust arstiabi seisuga Eesti, kui ta vaid pääseks vastuvõtule. Väljavõtted kommentaariumist ja saadetud kirjadest, lisaks üks pikem lugejakiri.
L.
Vastuvõtule ei pääse kuna aegu pole anda ja ooteaeg kuni 3-5 kuud, see eest tasulise ajaga pääsed löögile kuni nädalaga. Asi juba nii absurdne, et käime ka lapsega tasulise arsti juures kuna pole võimalik pool aastat oodata. Mille eest me üldse haigekassale maksame?
Mida siin avaldada?
Ei ole absoluutselt rahul.
rein
arvaks küll kui ainult pääseks vastuvõtule
Tarmo Metsar
Jaanuaris pöördus mu poole patsient, kellel oli maakonnahaiglas diagnoositud kopsuvähk.... Ning ta saadeti Tallinnasse kiiritusse. Kus teda ka siis kiiritati...
Ja pärast seda uuringud näitasid, et tal ei ole olnudki kopsuvähki...
Seega tehke järeldused ise...
Avastasime tal idamaise pulsidiagnostikaga, et tal oli hoopiski kopsuklamüüdia.
Siin ei ole nagu midagi kommenteerida
üldse ei ole rahul
Perearstid tuleks kaotada, asjata raharaiskamine. Ise ravida ei oska ja saatekirja eriarstile ei anna. Kaotasin mitu kuud, kuni vajalikku abi sain. Kroonilised haiged peaks ilma saatekirjata oma raviarstile saama.
Ei saa....
...kuidagi kirjutada rahulolust, kui aastal 2004 rikkus endine perearst valeraviga jäädavalt minu tervise. Nüüd saan 60% töövõimetuspensioni.
Anonüümne kirjutaja
Arstiabi kättesaadavus - pigem mittekättesaadavus! Eile panin silmaarsti järjekorda - 100 km kaugusele, sest lähemal asub üks arst, kelle juures käimine tolku ei anna ja pole ka vajalikku aparatuuri kabineti sisustuses olemas - tähtaeg on 29. september, lapsel samuti.
Südamearsti pole Võru maakonnas üldse, paluti pöörduda Tartusse, tähtaeg 29. mai.
Lugejakiri
Pühapäeva hommikul võtsin ette teekonna Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO-sse, kuna laupäeval kadus ühest kõrvast kuulmine. Asja tegi eriti murelikuks asjaolu et juba reedel algas äge kurgu valu ja kohutav nohu, mille tagajärjel valutas laupäeval pool pead, mis kulmineerus kuulmise kadumisega.
Hirm oli väga suur, et kas tõesti nii äge põletik. Perearsti liinilt soovitati mul minna pühapäeva hommikul EMO-sse,et vähe rahvast ja arst on kohal.
Ainus meeldiv emotsioon sellest käigust on, et auto parkimise eest ei võeta EMO patsiendilt tasu.
Ja siis seiklus algas. Pensionieas registraator vaatas mind kui segavat faktorit, kuigi ei paistnud ,et tal oleks kohvi joomine pooleli. Ainus inimlik helk tema silmis oli siis, kui maksin visiiditasu. Selline eemalolev, osavõtmatu ja pahuravõitu inimene peaks töötama kusagil mujal, kus ta enda osavõtmatuse ja eemalolekuga ei tekita patsientidele lisa ebameeldivus tunnet.
Rahvast ei olnud palju ja kõik sujus suhteliselt kiirelt, kuid arsti käitumine ja sõnavalik jättis sellise mulje nagu ma oleks sooritanud kuriteo. Tekkis tunne, et lisaks visiiditasule pean ka trahvi maksma.
Arst lahendas minu mure kiirelt ja see ei võtnud tal rohkem kui 5 minutit, mille eest ju olin maksnud ka lisaks haigekindlustusele 5-eurose visiiditasu.
Kuid kes õpetab meie arstidele suhtlust patsiendiga. See on rohkem kui allapoole kriitikat.`
Minu probleemiks oli lihtne juhtum, suur kogus vaiku oli ummistanud minu kuulmetee. Protseduur oli lihtne, kuid vürtsitatud jutuga, et miks ma neid sellise probleemiga tüütan, see ei ole erakorraline juhtum ja miks ma ei läinud sellega perearsti poole ja nii edasi. Aga minule oli see nii erakorraline, et hirm oli suurem kui kunagi varem.
Mina, kellel oli reedest pool pead valutanud ja põletikus, ei pidanud ja ei teadnud ju milles asi, miks kuulmine kadus. Kartsin hullemat ja arvasin, et ehk on see põletikust tingitud. Helistasin ka perearsti liinile, et kas ei ole vaja kiiret sekkumist, kuid sealt arvati,et kannatab oodata hommikuni ja siis pöörduda EMO-sse.
Ma ei saa ise küll aru,mis ma valesti tegin. Seda enam, et arst suutis mind aidata viie minutiga ja see parandas oluliselt minu haiglast seisundit ja võttis ära hirmu kuulmise kaotamise pärast.
Samas tegi arst oma töö ära. Miks pidi või peab seda tegema vingudes ja ebameeldivat tunnet tekitades. Oleks saanud ju ka asjalikult ja õpetlikult seda protseduuri sooritada. Ma ei läinud sinna ekskursioonile vaid abi saama mind ehmatavale probleemile, ikkagi kuulmise kaotus.
Minu töö sõltub oluliselt kuulmisest, kas oleks siis õige jääda haiguslehele (koormata riiki haigushüvitisega), minna perearstile ja oodata siis võimalust saada number eriarstile selle asemel, et lahendada mure minutitega.
Kahjuks tundub mulle,et meie arstiabi süsteem on haigem kui mina, kuid kes ravib meie arstiabi?
Ja rääkida,et siin aitaks raha,on rohkem kui kohatu. Arstide suhtumine vajab muutmist ja ehk ka koolitust.
Jälle üks vildakas pilt.
