Kui tõsiselt hoiatusmärkidesse ja hoiatavatesse reklaamidesse suhtutakse?

Tihti jääb mulje, et hoiatusmärgid ja hoiatavad reklaamid on nagu kunagine lipukiri või loosung, et kõigi maade proletaarlased, ühinege! Meedias võidakse hoiatustest rääkida, aga rahvas teeb ikka nii nagu ise heaks arvab ja nii need õnnetused juhtuvad.

Hiljuti jäi mulle raadiouudistest kõrvu üks selline jutt, et suvel teostatakse randades ja mujal tihedamat valvet, et keelata ära alkoholijoobes inimestel ujuma minna. Ka politsei pidi olema valvel ja senisest rohkem olevat suvel politseipatrulle väljas jälgimas toimuvat ning ka rahvas pidavat samuti hoolega ümbrust jälgima.

Kui tõesti suudetakse mõni alkoholijoobes inimene ujuma minemast takistada selliselt, et teda veekogu äärest ära aetakse, siis on iseasi. Mingid keelud ega käsud ning hoiatussildid siin ei aita. Neisse ei suhtuta kuigi tõsiselt.

Näiteks suitsetajate puhul. Igal sigaretipakil on suur hoiatav silt, et suitsetamine on kahjulik teie tervisele ja et suitsetamine võib tappa.

Seda suurt reklaamteksti ei peeta mitte millekski ja suitsetatakse ikka edasi.

Ütlesin ühele suitsumehele kui ta järjekordse paki sigarette ostis, et kas ta pakilt suurt hoiatussilti ei loe? Tema ütles, et mis sellest ikka lugeda, ta on harjunud suitsetama ja ilma elada ei oska.

Hea Delfi lugeja, kuidas mõjuvad sulle hoiatavad reklaamid? Kas need on Sind ja su lähedasi aidanud?