Ametiühingute vähesus on Eestis olnud pikemat aega probleemiks, osati ka seetõttu, et tööandjad on sellele viltu vaadanud. Kindlasti on tööandja jaoks töötajate liidu või ametiühingu esindajaga suhtlemine ebamugavam kui viimane sooviks, kuid vaadates praegust olukorda töötajaskonna hulgas, näib kaalukauss paratamatult kaldu olevat just tööandjate poole.

Ideealsest olukorrast rääkides võiks esile tuua, et tööandja ning töötajate vahel valitseb mõistev ja üksteist arvestav suhtumine - seda ka hoolimata ametiühingu olemasolust, kuid paraku hetkel see nii ei ole. Töötajad tunnevad tihtilugu end nurka surutuna, tööandjate meelevallas olevatena. Mõneti võiks seda nimetada ka Eestile omaseks "töökultuuriks", kus tööandja ja töötaja on igipõlised vaenlased ning suudavad koos eksisteerida vaid majanduslikel kaalutlustel - ühelt poolt on vaja kedagi, kes töö ära teeks ning töötajal on vaja leib laual hoida. Seal aga suhtlus ka lõppeb.

Jooksvalt tekkivad probleemid, näiteks tööaja, töötasu või sisekorra reeglite järgmise/muutmise osas, mis oleks just nimelt ka jooksvalt lahendatavad, jäävad tihtilugu igasuguse vastastikuse usalduse puudumise tõttu lahendamata. Kuniks lõpuks töötaja individuaalselt Töövaidluskomisjoni poole pöördub. Taoline "ühe kaupa" õiguse nõudmine toimib positiivselt samuti vaid ühele konkreetsele inimesele ning ei too kaasa vajalikke muutuseid nende jaoks, kes oma õigustest ei tea või isegi ei tea, et peaks teadma.

Võib väita, et töötajad on täiskasvanud isikud ja ebaõiglase kohtlemise puhul teavad ise, kuhu on tarvis abi saamiseks pöörduda. Paraku on reaalsuses aga olukord hoopis teine, sest inimesed kardavad töökohast ilma jääda - isegi, kui tingimused, milles nad töötavad on alla igasugust arvestust. Paremad, kui 19.sajandil, kuid kindlasti mitte tänapäeval tunnustatud standarditele vastavad. Tööandjad peaksid selles suunas ise rohkem samme astuma ning töötajaid teavitama, et iga pöördumine ei lõppe vallandamisega.