Mis puutub Tarantino fännamisse, siis mul isiklikult on üle viieteistkümne aasta justkui vahelt kadunud: mäletan päris selgelt artikleid a'la „33-aastane (üli)andekas uue põlvkonna (noor)režissöör”. See oli aeg pärast kultusfilmi linastumist.

Mitu korda „austasin” oma kohalolekuga kinosaale pealinnas, kui ekraanil jagasid maid Jules Winnfield ja Vincent Vega? Ehk siis Samuel L. Jackson ja John Travolta. Ma ei tea, tõesti ei mäleta, aga palju – võiks öelda, et kõik erinevad kinod (kindlasti „Kosmos” ja „Sõprus”), kus film linastus. Jutt käib muidugi pealinnast Tallinnast ja sealsetest kinodest.

Sellest kõigest oli mulle vähe. Oli ilmselge, et Tarantino on otsustanud minu maailma muutma hakata. Nagu miljonitel teistelgi... Olin noor insenerihakatis, ülikool pooleli ja esimene tõsisem (kontori)töökoht käsil. Ega mul palju aega ei kulunud, „vaid” üks unetu öö tööpostil(tänan tööandjat usalduse eest! Ta arvas, et teen seal kursuseprojekti...) arvuti, printeri ja interneti seltsis. Sinna viimasesse pääsemiseks tuli „ühendust võtta” – modemiga käis meil see asi! Aga tehtud see sai: „Pulp Fictioni” stsenaarium oli mul hommikuks laual. Prinditud, lõhnas nagu uus raamat.

Stsenaarium on mul praegugi alles – kiikan seda ja kirjutan praegu oma nostalgiaheietust. Olen märkusi teinud, tõlkinud, allakriipsutanud. Miks? Sisemine tung..., huvi oli suur, seletamatu huvi. Fanatismipuhang päädis stsenaariumi (üheks seeriaks muidugi) kirjutamisega ühele meie kodumaisele krimisarjale. Kes mäletab, see mäletab -  oli sari nimega „Waba Riik”.  Hugo Berg..., Laura Siil – mõned tegelastest.

Päris mitmeid unetuid öid kulus mul selle omaloomingu vormistamiseks. Vaatan seda praegu (õnneks olin koopia „sahtlisse” pannud) ja esitan küsimuse: miks ma seda Toomas Kirsile ei saatnud? Kas või ränga kriitika „palun ärge enam nii tehke!” kuulmiseks..., aga arvatavasti seda kartsingi, et minu „Pulp Fictionist” ilmselgelt šnitti võetud „šedööver” tambitakse mutta. Praegu seda lugedes mõtlen: oleks ikka võinud saata küll.

Mis te arvate, kust pärinevad minu esimesed kokkupuuted inglise „kirjakeelsete” sõnadega nagu  a lotta, I dunno, usta, hafta, whaddaya  jne? Miks võtsin ma ühika toanaabri Piibli ja uurisin seda, et leida „Ezekiel 25:17”? See kuulus Samuel L. Jacksoni monoloog, peale mida nad koos Travoltaga „vabastavad mõlemad oma relvad padrunite koormast”.

Aga see ei ole veel kõik: filmis "Desperado" on Tarantinol kõrvalroll, kus on üks baaristseen: ta kannab baarmanile ette ühe anekdoodi. Selle olin ma pähe õppinud ja linti lugenud! Kassettki on alles. Kuulan ja imestan. 

Härra lavastaja saab viiskümmend. Aga minu mälus on ta ikkagi see  „33-aastane mässaja”.

Maakohtades enam kino ei näidata, üks viimaseid filme, mis kodukandis nägin, oli „33”. Üks vene ulmejant, kus kellelgi oli kolmekümne kahe hamba asemel neid kolmkümmend kolm...Toona tundus see film ajuvabana(muud nagu ei mäletagi), aga täna? Ehk geniaalsena?

Soovime „vanameistrile” palju õnne, edu töös ja isiklikus elus ning ärgem unustagem tema poolt maailma ammu saadetud sõnumit: filmi alus on hea stsenaarium ja kõrgtasemel näitlejad. Näitlejad on meil olemas – väga head! Aga stsenaariumid?

Lõpetuseks tsiteerin tundmatut mõttetarka: „Eesti film peab sellega aegade lõpuni arvestama, et Schwarzeneggeri korraldatud üks plahvatus on sama suure eelarvega, kui kogu meie väikese Eesti ühe aasta filmide eelarved kokku.”

Kui raha napib, tuleb liigutada ajusid. Või ei hakka need ka ilma rahata „liikuma”?