Ühel pimedal sügisõhtul otsustasin vanema õega sinna mängima minna. Turnimisredelist mõnesaja meetri kaugusel elasid meie sõbrad ja me otsustasime õega neid hõikama hakata.

Meie muidugi ei oodanud mingisugust vastuhõiget, inimestel on kombeks ju pimedas ikka toas olla mitte aias seista, aga tol õhtul see nii polnud. Sõbrad olidki oma aias ja hõikasid vastu: “Kes te olete!?” Meil oli muidugi jube naljakas ja hõikusime aina edasi — nii lollusi kui ka nende nimesi.

Pean ära mainima, et me õega parasjagu rippusime redelil traktori rehvi kohal. Sõbrad ei tundnud meid ära ja olid hääletooni poolest endast üpris väljas. Nad hakkasid karjudes meie poole jooksma ja see oli hetkeks, mil mu õde otsustas koju joosta. “Põgeneme!” ütles ta mulle ja hüppas turnimisredelilt traktori rehvile, sealt maha ja jooksis kodu poole. Mina aga lasin redelist valel ajal lahti.

Ma hüppasin rehvist mööda nii, et üks jalg jäi rehvi sisse, mistõttu ma üle rehvi ääre lendasin ja end nägupidi poriloigus avastasin. Mu õde oli naerukrampides, aga käskis mul end püsti ajada ja edasi joosta. Ma ajasin end kiirelt püsti, hakkasin edasi jooksma, aga ei näinud midagi.

Mu silmad olid pori täis ja ma jooksin suunas, kuhu jalad mind vedasid. Minu õnnetuseks oli selleks suunaks väike auk, mille sisse ma astusin ja taaskordselt porri lendasin. Mu õde ainult naeris ja naeris. Ajasin ennast püsti, pühkisin silmad porist puhtaks ja me jooksime koju. Need sõbrad, kes meile järgi jooksid, jäid tükk maad eemal seisma, vaatasid mu koperdamisi ja naersid kõhud kõveras. Mul oli nii häbi, et ei julgenud järgmine päev õue minna.

Kui ka Sinuga on juhtunud piinlik lugu ja Sa soovid võita lahedaid auhindu, siis vaata SIIA!