Jah, nii palju kui on inimesi, on probleeme! Kellele on elu visanud rohkem kaikaid kordaratesse, kellele vähem. Ja ilmselgelt selle jaoks, kes rohkem näinud elu pahupoolt, rohkem pidanud pingutama heaolu nimel, või kelle elus on rohkem olnud ebaõnne- ei pruugi leida selle saatuse poolt vähem vintsutatud eestlase elumurest mingisugust raskust või põhjust “virisemiseks”. Ometi pole kellegi elu meist täiuslik. (Tahtmata siinkohal üldistada. Sest mine tea, ehk leidub ka mõni selline, kel tõepoolest puudub elu hallim pool ja kelle taevas särab alati soe päikene).

See, kes ei pea muretsema asjaolu pärast, kas raha jätkub piisavalt, et toit saaks õhtul pere lauale, ei peagi aru saama, mille kuradi pärast inimesed virisevad, kui piima hind tõuseb mõne sendi võrra. Ometi kellegi jaoks on see mure!
Siinkohal olgu ka mainitud nende kommentaatorite tarbeks, kes nüüd juba käiseid käärivad ja käsi hõõruvad, võttes madalstarti sööstmaks trükkima õelutsevaid kommentaare,  stiilis: “Mingu nad siis tööle ja teenigu raha, nad ise on oma vaesuses süüdi”- iial ei tea, millistel põhjustel on selle olukorrani jõutud, seega mitte iga miinimumpalgaline või töötu pole rumal ja saamatu kaasmaalane, kes oleks ära teeninud sellelaadse põlastava kriitika!

Või siis seesama miinimumpalgaline ei mõistaks iial jõuaka eestlase kaebust, kui see julgeks nuriseda näiteks selle üle, kuidas tema uhiuue sportauto, mille ta just nädal tagasi esindusest ostis, parda elektroonika süsteem kokku jooksis ja suuri ebamugavusi tekitas.
Jällegi purejatele lisatuna, kes väga sooviks näidata oma tarkust (ja minu rumalust auto ning tema süsteemide olemasolust või mitte olust — eesmärk polnud hiilata autofaktidega, vaid tuua lugejani mõte sellest, et ka rikastel on mured, mis jäävad mõnele teisele arusaamatuks.

Selgitamaks minu korduvaid vahemärkusi, siis on need eelkõige neile, kes kibelevad kinni hakkama mingistki lausejupist, alustamaks mõnitamist…

Muidugi, nüüd on täpselt õige aeg paisata artikli autorini mõni seesugune terav sähvatus, mis pilkaks kuidagigi neid (mind ennast kaasaarvatud), kes on julgenud oma täiesti tühise mõtte või mure üleüldse laiema publiku ette lugemiseks tuua, sest nüüdseks olete te juba vist peaaegu leppinud faktiga, et kõigil võib olla raske, aga teie, normaalse mõistuse juures inimesed, jätate oma mured enda teada ja ei lähe iga pisiasjaga netiavarustesse pasundama.

Aga mõelge siis niipidi, kui kõik inimesed oleks ühesugused, kui värvitu võiks see elu-olu siin maamunal olla. Parimad komöödiafilmidki põhinevad inimeste “kiiksudel”-ja naerda ju meeldib teile ikka vahel? Kasvõi siis kellegi üle. Või vähemasti on ära teeninud natukenegi austust see teie jaoks naeruväärne kirjutaja juba seetõttu, et tänu temale saate te tunda ennast targemana ja ilusamana.

Olen sageli mõelnud, et huvitav, mis sorti need õelad püsikommentaatorid on, kes ei suuda või ei taha natukenegi mõista kellegi teise muret.

Mis ametikohal nad töötavad?

Millised on nende sõbrad?

On neil armsam? (ja kui tihti see armsam asja eest-teist taga vihapursete osaliseks saab).

Tihti lausa tundub, et paljud neist ei loe isegi kirju lõpuni, vaid avavad tule, oletades või eeldades et tegu on debiilikuga, kelle peal võib oma untsu läinud päevamured välja elada.
Muidugi soovimata jälle kedagi kellegagi samasse patta panna, usun, et alati ei pea olema kommentaari tagamaaks ebaõnnestunud päev, vaid igal inimesel on oma arvamus ja sel korral ei ühtinud see kirjutaja omaga, aga kas teil tõesti hakkab sellest endal parem, kui te saate selle arvamuse välja öelda kõige inetumaid sõnu ning teravamaid väljendeid kasutades? Kui see vastus on jah, siis ehk peaks hoopis teie pisut aru pidama iseenda eluväärtuste üle?

Pole ma miskine vanasõnade kummardaja kunagi olnud, aga üldiselt sobib kenasti praegu mu mõtte edasikandmiseks see vana ütlus: “Kus viga näed laita, seal mine ja aita!”
Jah, kirjutaja kirjutas, et saada vastukaja, aga mida sa tühja targutad, anna siis parem nõu, kui sa juba nagunii sõna võtta kavatsed (ja “pane ennast põlema” pole just see nõuanne, mis kedagi aitaks). Sinu värvikas inetute sõnade kogumik autori loo all ei säti sind ennast ka just väga hiilgavasse  valgusesse ja üldiselt tundud sa ise oluliselt kibestunum, eluvõõram ning õnnetum kui autor, keda sa naeruvääristada püüad!

Ka olgu siis lõppu veel öeldud (et te ei peaks jälle oma pead hakkama vaevama eeldamisega, mis tundub olevat teie lemmiktegevus): ei, antud loo autor ei ole mõni neist pehmekestest, kes on postitanud varem Naisteka lehele mõne oma “uskumatult jabura”
eluseiga ja saanud palju negatiivseid kommentaare ning seetõttu nüüd teid mustata püüab.
Samuti pole ka loo autor miskine maailmapäästja, kes tahaks, et inimesed oleks head ja maailmas oleks rahu. Olen lihtsalt inimene, kellele on õpetatud lugupidamist ja austust ning seda, et ükski mure pole liiga väike selle jaoks, kes muretseb. Ja päris kindlasti ei ole ükski muretseja ära teeninud kellegi inetutest sõnadest kubisevat kommentaari. Eesti keele sõnavalik on üsna suur ja arvamust avaldada saab ka ilma õelutsemata!
…aga samas muidugi, nagu ma ise ju ka ütlesin — kui igav oleks, kui kõik inimesed oleksid ühesugused…

Kevadeootuses Kadri, suvepealinnast