Aga kõige selle juures tundub, et ma olen ka paganama naiivne. Ringi vaadates näib, et seda Eestit, mida endale ette olen kujutanud, ei ole enam ja selle asemel valitseb totaalne läbu.

Viimastel aastatel olen ma lihtsalt suurte silmadega pealt vaadanud, mis toimub. Kahtlemata riigis või Eestis, olen mõelnud, et kust küll tulevad mitmed jaburdused, millele on raske selgitusi leida.

Muidugi mulle meeldib vabadus ja ma ei tahaks Nõukogude Liitu tagasi. Ma ei ole kunagi päris täpselt nõuka-nostalgikutest aru saanud. Mulle ajab hirmu nahka mõte, et keegi teeb järjepidevat propagandat ning puudub sõnavabadus, vaba turg ja usuvabadus. Viimane on minu jaoks olnud eriti oluline.

Ma usun eestlastesse. Nad on valdavalt konservatiivsed, töökad ja mõistlikud. Uusi ideid ei ole neile sugugi lihtne "pähe määrida". Järjekindlus viib siiski sihile ja 50 nõukogude aastale järgnev europropaganda avaldab vaikselt oma mõju. Keegi ei tea enam, mis on õige, mis on vale. Ei ole väärtusi, mille nimel võidelda, ei ole enam ideaale, aateid, isegi unistusi ei ole.

Mul on nii kõrini ajupesust ja tundub juba lausa mõttetu selle vastu võidelda. Mul on tunne, et võiksin endale tähtsate väärtuse eest elu anda, kuid nad (ja kes nad?) suruvad selle ikka läbi. Suruvad läbi mille?

Keskmine eestlane pooldab traditsioonilisi väärtusi. Me oleme homofoobid, nagu meie kohta öeldakse. Jah, me oleme need "pahad", kes ei taha teistsuguseid sallida. Aga kui see on meie maa, siis miks meil pole õigust valida, keda me sallime ja keda mitte?

Rahvastel on aastasadu olnud traditsioon, et naabreid tögatakse. Lätlastel on meie kohta kümneid anekdoote. Naljavaramust on need ühed mu lemmikud, kuna kirjeldavad nii tabavalt eestlase olemust. Ja see on normaalne, et inglased ei salli prantslasi ja vastupidi. See on rahvusliku eneseteadvuse osa. Teistsuguste tögamine tugevdab omaenda identiteeti.

Viimased pool aastakümmet vähemalt sunnitakse meid sallima teisi rahvusi. No kas me siis vihkame neid? Vastandus eestlaste ja venelaste vahel on niikuinii poliitiline farss. Jah, eks ma olen ka lapsena venelaste vastu kivisõda pidanud, kuid suurem vaenamine on tulnud riigi poolt ning eestlased on tembeldatud venelastevihkajaks.

See on tõeline huumor. Kas ma käin siis oma vene naabri ukse taha sitajunne viimas või lõhun ta autopeeglit? Eluseeski mitte. Keegi ei sega kedagi, kõrgemalt tasandilt surutakse vähemusrahvused nurka ja süüdistatakse selles rahvast. Ma ei ole kunagi venelastele midagi halba teinud ja ma ei tea kedagi, kes oleks.

See viha on kunstlik, mis ilmneb kas või sellestki, et paljud eestlased ütlevad, et ei salli venelasi, kuid kui küsida, kas sa naabripoiss Dimat ka vihkad, vastatakse sageli, et ei, tema on küll tore. Üks ühele suheldes ei ole meil mingeid suuri probleeme.

Sama on homodega. Me ei käi nende kodude ees karjumas või kes teab mida tegemas. Elagu ja olgu siis, rõve on, aga nende elu. Sellegipoolest tuleb ei tea kust haamriga pähelajatav sõnum: "Sa pead neid sallima." Meil ei ole tegelikult sallimise või mitte sallimisega probleeme ja keegi ei arvagi, et on. Eesmärk on teine: meid ennast homousku pöörata, värvata uusi liikmeid omasooarmastajate ridadesse.

Mis mind ikka ja jälle hämmastab, on see, et seadused tavakodanikku peaaegu üldse ei kaitse. Need on nii mitmetitõlgendatavad ja väga paljudel juhtudel jääbki õiglus saamata. Ajakirjanduse sekkumine suudab küll mõnikord asja parandada, kuid tekib küsimus, kas nii see peabki olema.

Pankade võimust ei maksa rääkidagi. Pool Eestit on pankadele võlgu. Sisuliselt oleme selle kaudu võõraste orjad ja teha pole justkui midagi, sest kõik on ilusti seaduslik.

Mis seadused need on, mis ideoloogia see on, mida meile peale surutakse ja mis maailmas me üldse elame?

Eesti Vabariik on ilus idee, kuid me oleme omadega nii kreenis, et ma isegi ei tea, kas sellest on võimalik välja rabelda. Meid on nii väheks jäänud, meil ei ole massi, ressursse, võimu, mitte midagi. Me oleme väiksed käbid (ja ma ei alaväärista) ning meil pole ka seda metsikut barbaarset jõudu, millega mässama hakata. Selle asemel me viriseme, kirume, haletseme ennast.

Ma tahaks nii kaitsta Eestimaad lolluste eest. Tahaks nii pikalt saata kõik idiootlikud peale surutud ideed, elada rahus ja harmoonias. No umbes nagu vissarionlased. Tahaks luua oma suure-suure küla, kus inimesed teeksid tööd, oleksid mõistlikud, ei jooks ennast surnuks ega laseks endale rumalusi pähe määrida. Ma kujutlen kangeid ja kargeid eestlasi, kes, jalad pulkas all, oma kodu eest seisavad ja "mullipuhujaid" altkulmu põrnitsevad.

Selleks, et midagi armastada, peab ka vihkama: kõike seda, mis kahjustab seda, mis on oluline, väärtuslik, armas. Selleks peab olema natuke kuri ja vihane, mitte laialivalguvalt kõikearmastav.

Meil peab olema võimalik end kaitsta. Suurem osa eestlasi on minu teada väljendanud, et nad ei soovi homoabielusid. Kas meil on seda õigus öelda või ei ole? Täpselt samamoodi on kõige muuga: vabal rahval on otsustusõigus selle üle, mida usub ja mida väärtuslikuks peab.