Lugu naistele, kelle mehed on Soomes tööl
Naised, kelle mehed on Soomes, see on just teile.
Palun ärge uskuge lugusid, mida kuulete meedias, tuttavate, sõprade jne kellegi käest.
Usaldage oma sisetunnet, kallid naised!
Saan siinkohal rääkida oma loo.
Elame mehega 6 aastat, et üks siin ja teine seal juba 3 aastat…raske on…kuna temal tasuv töö ning minul kool, töö, laps kasvatada. Ma usaldan oma meest ja soovitan ka Teile, et kuulake veelkord oma sisetunnet, elus ei ole kõik must ja valge…ja meedia teeb selle räpaseks.
Mina valisin oma käigu ja see mis tegin, sain kindluse, et see mees kellega 21.12.2012 alles abiellusin, on minu jaoks.
Teate, naised, kel on raske — võib olla on minu lugu kindlus, võib olla hirmutav, aga lugege vähemalt lõpuni.
Oleme koos olnud 6 aastat ja meil on viieaastane laps. Armastus esimesest silmapilgust.
Ma olen paar aastat elanud hirmus, et äkki mu mees petab, kuna meedia jne hirmutab.
Tegin otsuse, et kuna olen mehel ennegi Soomes külas käinud, siis nüüd on aeg, kus tahan saada kindlat vastust, et olen ainus, kuigi ju abiellusime.
Ja teate kullakesed, mis ma tegin? Kohe saate teada!
Mu mehel oli tulemas sünnipäev. Me suhtleme iga päev ning tegin ka samas uurimustööd, et kas ta enda korteris peab sünnipäeva. Loomulikult ei osanud mees kahtlustada ja rääkis, et kus ja mis ja kuidas. Broneerisin laevapiletid tema sünnipäevaks ja järgmiseks päevaks tagasi.
Lõin ennast üles — tegin soengu, meigi, riided (et olla oma mehe jaoks seksikas). Laevalt ostsin oma mehele ta lemmik lõhna kingituseks. Sadamasse lasin vastu tulla enda heal sõbral, kes viis mind oma mehe juurde (40 km on endal päris julm seigelda).
Ütlen teile ausalt, et oli hirm. Tahtsin selgust oma ellu, et kas mu mees on truu ja olin ka valmis selleks, et mu mehel on tema enda sünnipäeval naine, kellest ma midagi ei tea.
Kohale jõudes lasin uksekella ja uksele ilmus siis mu enda mees, kes jõllitas mind viis sekundit ja siis küsis, et mis ma siin teen???
Ta oli šokis, ei oodanud ju seda. Ma vastasin: “Ma tulin õnnitlema ja siis lähen ära!”
Mis te arvate, mis mu mees vastas selle peale?
Vastas: “Kallis, sa ei lähe kuskile, sa oled ju minu naine, ainuke mu elus!”
Kutsus mu sisse korterisse ja tõesti — seal oli küll 16 töökaaslast, aga… Mu mees ei ole ehitaja.
Ja teate, mis oli üllatav? Et mind võeti seal nii hästi vastu. Jah, mind vaadati pealaelt jalatallani üle, aga see oli positiivne. Terve õhtu olin ma tähelepanu keskpunktis, sest olen naine, kes julges tulla ja teha mehele üllatuse. Ja hea oli kuulda, kui hea naine ma olen. Sain näha, kellega koos mu mees töötab.
Järgmisel päeval, kui ärkasime koos mehega, olid töökaaslased teinud meile üllatuse. Nad valmistasid lõunasöögi ja tegid koogi, kus oli minu ja mu mehe nimi peal ning pikad küünlad põlesid. Minu jaoks oli see suur üllatus - no enam paremaks minna ei saanud ja loomulikult sõime kogu seltskonnaga lõunat ja kooki. See oli parim üllatus!
Tulin koju tagasi ja järgmisel päeval mu mees tänas mind selle eest, et hoolin ja armastan ja usaldan. Ta ei teadnud minu hirmudest midagi.
Läks kaks päeva mööda kui ukse taga oli kuller 100 roosiga - need olid mu abikaasalt ning lisaks oli mu lemmikjook Pisang, see oli mu mehe töökaaslaste poolt kirjaga “Parim naine 2013”.
See oli minu lugu, täis hirme aga õnneliku lõpuga!
Kallid naised, usaldage oma sisetunnet ja uskuge, et kõik mehed Soomes ei ole kaheperepidajad!
