Miks saab üks õppetoetust vaid eksamile kohale ilmudes ja teine jääb oma B-ga ilma?

Eksamisessi aeg on taaskord kätte jõudnud. Raamatukogudest leiab tudengeid rohkem kui tavaliselt ehk käes on aeg, kus õpitule antakse viimane lihv, et eksamitel särada. Aga kas see on kõigil nii?

Eksameid sooritatakse eelkõige ikkagi selleks, et n-ö peegeldada tagasi õppejõudude käest omandatud tarkuseid ja tõestada, et tudeng on võimeline neid tarkusi käsu peale reprodutseerima. Samas on eksamite puhul olemas ka varjukülg, kui seda võib nii nimetada. Selleks on ikka ja jälle õppetoetused, mida siiani veel jagatakse eksamitulemuste järgi.

Teed eksamid ära, saad hinded kätte, saad õppetoetust - milles probleem? Selles ongi probleem, et nii käib see asi vaid kohati. Olen ise õigusteaduskonna tudeng. Jah, kes soovib, võib nimetada seda pehmeks õppesuunaks või tuua välja kulunud fakti, et "meil on juba küllalt neid juriste" - siis ei pea mina isiklikult seda ju ometigi negatiivseks. Tõsi, diplomil, mille ma saan, seisab "lõpetas õigusteaduskonna", kuid õigusalased teadmised ja vaba suhtlemis- ning esinemisoskusega võib edukaks saada ka paljudel teistel ametitel - ei pea piirduma "juristi tuima tööga". Hinded on ka olnud väga head või suurepärased, aga mida ei ole, on see sama õppetoetus.

Iga uue semestri alguses, kui jutt tavaliselt tudengite seas korraks ka õppetoetuste temaatikal peatub, olen sunnitud pead raputama. IT-teaduseid tudeerivad sõbrad saavad õppetoetust naeruväärse 1.4 keskmise hindega - see jääb rahuldava ja kasina vahele. Jah, ma mõistan, et IT on arenev suund, sinna on tarvis peale tulevat resurssi ja inimesi ning seetõttu "soosib" riik just nende erialade õppimist rohkem. Kõik arusaadav ja väga ilus, aga tekib küsimus, kas sellist resurssi ja "helgeid päid" koolitab riik oma raha eest?

Kes soovib, võib taaskord vastu vaielda, et numbrid ei ole veel mingisugused näitajad. Kuid pidage meeles, et midagi nad siiski näitavad - hinne E või D on võimalik keskmise mõistusega tudengil saada ka praktiliselt kohale ilmumata (või ehk tõesti, ainult eksamiks ja koridoris midagi pähe tuupida, et läbi saada). See tõstatab veel enam küsimärke - kui ained on lihtsad, ei peaks paremate hinnete saamine keeruline olema ning tulemused peaksid olema kõrgemad - see näitaks, kui mitte muud, siis tudengi hoolsust. Kui ained on tõesti sedavõrd rasked, et ainult E ja D vääriliseid hindeid on võimalik saada, siis tekib küsimus kõrgema vääringuga hinnete olemasolu vajadusest.

Kuigi mõistetavalt on teatud õppesuunad eelistatumad, siis see eelistus või "vahe tegemine" ei peaks olema sedavõrd üüratu, kus ühed võivad eksami B saades juba pea norgu lasta, sest õppetoetust ei saa ning teistel vastupidiselt piisab hädavajalikust kohaleilmumisest.