Politseistatistika kohaselt on 14-17-aastastest noortest väär- või kuriteoga arvel iga kolmas, vahendab ajaleht Pealinn. Kallase sõnul tekitab muret tõsiasi, et noored on muutunud agressiivsemaks – kehaliste väärkohtlemiste arv on kasvanud kümnendiku võrra. "Jalaga kõhtu, rusikaga näkku – päris räiget peksmist on viimasel ajal palju," nentis Kallas. "Ka selja tagant minnakse ligi ja taotakse selga, vahel on kurikas või puuroigas abiks. Noorte vägivallakuriteod kasvavad iga aastaga."

Kuigi füüsilist vägivalda kasutavad rohkem poisid, paistavad tüdrukute teod tihti silma erakordse julmuse poolest. "Kui tüdrukud hakkavad mõnitama või kiusama, võib nende julmus päris kaugele minna. On alaealisi tüdrukuid, kes oma tegudega annavad poistelegi silmad ette, ja lihtsam on küsida, mida nad teinud ei ole, kui et mida nad teinud on," ütles Kallas.

Sealjuures võivad tüdrukud rünnata täiesti ettearvamatult – lihtsalt põhjusel, et nägu ei meeldi. "Näiteks on juhtunud selline lugu, et peatuses bussi oodanud pisut eksootilisemast rahvusest tüdruk jäi hetkeks vaatama kaht teist tüdrukut, kes sealsamas bussi ootasid," jätkas Kallas. "Ühele neist kahest lõunamaise tüdruku pilk mingil põhjusel ei meeldinud, nad vedasid ta ühte koridori ning hakkasid piinama. Et huvitavam oleks, kutsusid tüdrukud seltsiks ka kolm tuttavat poissi, kes isegi üritasid tüdrukute hoogu pidurdada. Aga sellest ei olnud kasu. Ohvril lõigati juukseid, rebiti riideid seljast – hilissügisel poolalasti, põletati suitsukoniga."

Lisaks on alaealiste kuritööstatistikas aastaga peaaegu poole võrra kasvanud ka röövimiste arv.

Kõige suurema osa – üle poole – noorte kriminaaltegudest moodustavad siiski vargused. "Sealjuures teeb muret, et üle mitme aasta on taas kasvamas selliste varguste hulk, kus minnakse vanemate äraolekul sõbra-tuttava poole ja tehakse vanemate ehte- või rahakarp tühjaks," rääkis Kallas, kelle sõnul on sellisel puhul langenud noorte saagiks päris suuri summasid, näiteks ema-isa kogutud autoraha. Ära ei öelda ka fotoaparaadist või arvutist, mida annab rahaks teha. Kallase sõnul leidub igas kodus, mida võtta – kas või hoiupõrsas või viinapudel baarikapis. Kasvanud on ka poevarguste hulk, mis varastatud asja väikese väärtuse tõttu alati kriminaalteoks ei kvalifitseeru.

Kallase sõnul on alati olnud ka selliseid lapsi, kes käivad poes näppamas sellepärast, et neil on kõht tühi. "Selliseid lapsi me vastutusele ei võta," ütles ta. "Muidugi ei ole kõik alati väga selge, kuid selle järgi, mida on varastatud, võib siiski üht-teist järeldada. Mõned aastad tagasi kutsuti politsei välja Statoili tankla juurde, kusjuures mitte sellepärast, et midagi oleks varastatud. Töötajad avastasid, et poiss võtab prügikastist lõppenud kehtivustähtajaga toitu. Selgus, et koolis läks poisil hästi, varastanud ta ei olnud. Aga kuna ema oli kadunud asjade nimekirjas – rohkem huvitatud järjekordsest uimastidoosist kui pojast –, oli laps näljas."

Kallase hinnangul on alaealiste retsidiivsuse taga paljudel juhtudel kodune olukord. "Olen kohtunud lapsevanematega, kes lapse vägivaldust õigustades nurisevad, et koolis pole suitsutuba – lapsel pole kohta, kus koolipingeid maandada. Kui kodu on nõrk, on lapse käitumist raske muuta," rääkis Kallas.