Tean isiklikult väga paljusid inimesi, kes välismaale on läinud. Ühed õppima, teised töötama, mõned seiklema. Märkimisväärne on aga nende inimeste hulk, kes töötavad just Soomes või on sinna lausa elama asunud. Näiteks kolisid hiljuti Soome minu parima sõbranna vanemad ja ei möödunud kaua aega, kui sõbranna ise ka kodumaa tolmu jalge alt pühkis. Minu õemees töötab juba mõnda aega Soomes ja ei ole välistatud, et ka mu õde otsustab koos lastega ühel päeval talle järele minna. Minu ühe sõbranna ema on Soomes töötanud juba aastaid ning sõbranna ise teeb seda suviti. Kunagine koolipõlve pinginaaber kolis peale põhikooli lõppu põhjanaabrite juurde elama ja olen üpris kindel, et ta sealt enam jäädavalt kodumaale ei naase. Ühe hea tuttava isa ehitab Soomes, teise isa on taksojuht. Ja nii edasi ja edasi. See nimekiri tundub olevat lõputu. Ma olen üpris kindel, et iga eestlane teab isiklikult vähemalt ühte (ja arvatavasti isegi rohkem) rahvuskaaslast, kes on parasjagu Soomes.

Ma ei oska võtta selle teema suhtes ühest seisukohta. See on keeruline ja tekitab vastakaid arvamusi. Ma ei ütle, et ma pooldan seda massilist Soome minemist, sest tean, et selle all kannatab meie riik ja kultuur. Teisalt aga ei saa lahkujatele pahaks panna, kui nad lähevad mujale paremat elu otsima. Olen kuulnud väiteid nagu „keegi meid sinna Soome ei taha“ ja „eestlased Soomes on nagu türklased Saksamaal“, millega antakse mõista, et me pole seal väga oodatud. Kuid kui mõelda järele, siis on inimesed läbi terve ajaloo rännanud parematele jahimaadele, paremaid võimalusi otsima. Kas meie peaksime erinema ning leppima sellega, mis meil praegu on või minema kohta, kus elu võib olla parem? Mis saab aga Eestist, niigi madala iibega riigist, kui siit kõik lahkuvad?