Lugeja: minu lapse lasteaias vaikiti isadepäev maha!

Meie lasteaias jäi isadepäev ära. Nii oligi - lasteaiarühmas asja arutades leiti, et kuna osadel lastel isa ei ole, siis tuleb isadepäev kui liiga valus või diskrimineeriv üritus ära jätta. Lihtsalt maha vaikida. Kasvataja, kes tahtis lasta lastel oma isadest pilte joonistada, sai peaaegu et peapesu, või noh, mõne nördinud märkuse osaliseks. Protesteerisin nagu võisin, aga see ei aidanud midagi. Jutt jäi lõpuks, et lapsed joonistavad lihtsalt endale tähtsat isikut või kõige olulisemat pereliiget.

See mind ei rahulda, teate! Ma tean niigi, et olen meie peres kõige tähtsam isik, sest ka mina olen üksikvanem - aga mind joonistavad mu lapsed ju emadepäeval niikuinii! Laste isa on nende elus tema enda valikul natuke vähem tähtis isik, aga see ei tähenda, et teda võiks nii täielikult unustada! Ja mis järgmiseks - keelame ära pildi "minu puhkus" joonistamise, sest mõni laps ei käinud Egiptuse reisil? Keelame ära jõulud, sest mõni laps ei usu jõuluvana? Keelame ära ja vaikime maha vanavanematest rääkimise, sest mõnel lapsel on mõni vanavanem surnud? Keelame koertest rääkimise, sest mõne lapse vanemad ei luba koera võtta?

Issand halasta, keelame üldse elust rääkimise ära ja paneme kõik lapsed roosadesse plastmassist barbimajadesse elama, eksole. 

Elu on selline, teate. Elus on kõike. Elus on ka ebameeldivaid asju. Elus on erinevusi! Nende erinevuste mahavaikimine teeb elu vaesemaks, ma leian, ja kasvatab lapsed eluvõõraks. 

Isadepäeva mahavaikimine aga teeb rohkem halba kui ükski muu jaanalinnumäng. Pooled lastest on ju poisid, tulevased isad, ma loodan. Pooltele lastele lasteaiarühmas annab isadepäeva ärakeelamine selge signaali: sinu roll tulevase lapsevanemana on absoluutselt tähtsusetu, isegi keelatud. Kuidas ma saan oma poegadest kasvatada tulevikus vastutustundlikult käituvad mehed ja isad, kui ühiskond teeb kas näo, et isasid ei olegi olemas, või käitub nii, nagu oleksid kõik isad potentsiaalsed kurjategijad?

Isadepäev on aeg, mil tuleks just isa rolli väärtustada ja esile tõsta häid ja eeskujulikke isasid. Eeskuju innustab, kas te pole seda enne kuulnud? Kui anda lastele ja ka suurtele positiivseid rollimudeleid, siis on sellel kindlasti parem mõju, kui süüdistavate plakatite ülesriputamine või isarolli sootumaks mahavaikimine.  

Kui aga mõnel lapsel on peres isaga nii halvasti, et ta oma päris isast üldse rääkidagi ei taha, siis isadepäev on talle hoopis võimalus joonistada pilt nn ideaalsest isast, sellisest isast, keda ta endale ise tahaks või milline ta tahaks ise olla. Ärme siis palun võtame lapselt seda võimalust!