Istusime siis maha ja hakkasime arutama, kui reaalne see kõik on ja kas peaks tõesti toitu varuma, nagu mitmel pool on soovitatud.

Kristlikes ringkondades on toidu varumisest juba mitu viimast aastat juttu olnud. On ka neid, kes koguvadki, ehkki nad sellest palju ei räägi. Kuuldavasti, mina isiklikult kedagi sellist ei tunne.

Paljudel ei olegi ka võimalik midagi kõrvale panna.

Majandusteadlased ennustavad krahhi ja kriis. Mis siiani meid tabanud, olevat vaid kõige algus. Räägitakse, et olukord läheb ikka väga hulluks ja vaesus kasvab enneolematuks.

Ka Vissarion, kelle külla Tuuli Roosmaa oma perega elama asus, räägib, et tuleb tõeline krahh. Terve küla valmistub maailma lõpuks.

Kristlased ootavad Jeesuse tagasitulekut juba viimased 2000 aastat, kuid et see nüüd lähemal kui kunagi varem on, räägitakse aina ja aina, puhuti need jutud vaibuvad, puhuti kasvavad. Juudid lähevad kodumaale, inimestele hakatakse sisestama kiipe ning igasuguseid õnnetusi, hädasid ja ujutusi on pidevalt maailma eri paigus. See kõik viitab piibli järgi lähenevale lõpule.

Terve mõistus muidugi tõrgub selliseid jutte tõsiselt võtmast ja kange kiusatus on nalja teha. Mõtlema paneb ainult see, et mis häda on kõigil „valgustatutel“ aina üht ja sama korrata, küll erinevates variatsioonides.

Tiibeti Laama jutt oli siiski humoristlik, eriti gravitatsiooni kadumise osa. Kommentaarides visatakse selle üle kõvasti nalja, kuidas ära lendamise vältimiseks peaks end ketiga maa külge kinnitama.

Kuid tegelikult paneb veidi mõtlema küll. Kas tõesti oleks mõistlik varuda toitu, kolida maale ja võtta kõik raha pangast välja? Kas peaks hakkama valmistuma rasketeks aegadeks? Kui rasked ajad tulevad, mil poest enam toitugi saada ei ole, on ju hea, kui on toitu varutud, kui seda ei juhtu, pole ka sellest midagi hullu, toidu saab ju ikka ära tarvitada, kas või laiali jagada.

Koguks näiteks pähkleid, mandleid, rosinaid, kuivaineid, juurviljaseemneid, suhkrut ja soola, kuhugi ikka neid panna on. Võtaks kõik raha pangast välja ja ostaks selle eest kulda. Samal ajal jätkaks rahulikult oma elu, käiks tööl ja jätkaks oma elurütmi. Kas selles varumises saaks olla midagi halba?

Mul isiklikult on raske end veenda sellisteks tegudeks. Ma tean, et alalhoidlikkus on voorus ja ettemõtlemine ei ole kunagi halb, aga nii raske on midagi sellist uskuda. Ma tõesti ei tea, kas teha midagi või teha mitte midagi. Ja kui teha, siis mida?