Lugeja: kuidas vabaneda sõltuvusest?

Huvitav oleks teada, kui paljud tänapäeval saavad öelda, et neil pole sõltuvust. Vean kihla, et neid ei ole palju. Enda tutvusringkonnas ei leia ma küll ühtegi sellist. Inimesed on loomult nõrgad. Meil kõigil on saladusi, hirme, soove ja sõltuvusi.

Me lubame endale, et kui midagi halba on, saame me sellest ruttu üle ja kõik saab kohe korda, ent me valetame. Miski ei laheńe lihtsalt iseenesest. 

Sõltuvus on ajuhaigus, mis ei teki üleöö vaid pika aja vältel. Me satume mingist ainest või esemest hullusesse, armume ja kiindume ning ei suuda enam lahti lasta. Kui keegi üritab meile midagi keelata, siis me ägestume ja saame vihaseks. Me ei kontrolli enda tõelist Mina.

Minu sõber Sam oli alkohoolik ehk siis sõltuvuses alkoholist. Tema igapäeva unistus oli juua ükskõik, millist alkohoolset jooki. Ta elas, et juua.

Ent Sam polnud alati selline, ta muutus mõned kuud peale tüdrukuga lahkuminekut. Ta oli tavaline 17-aastane koolipoiss — intelligentne, hooliv ja südamlik inimene. Perega sai hästi läbi ning sõpru oli palju, ta oli populaarne. Oli alati  teistele eeskujuks enda positiivse ellusuhtumisega. Tal olid jalad kindlalt maas.

Ta elas Belgias, käis tavalises koolis 10ndas klassis. See kõik saigi alguse koolist. Ta armus enda klassiõesse, kes oli Sam'ile kui ingel. Nad armusid esimesest silmapilgust. Pealtnäha suurepärane paar, hoidsid üksteist väga ja arvestasid alati teineteise soovidega. Sam oli õnne tipul.

Ent ühel heal päeval sai tüdruk teada, et peab kolima. Sam'i maailm varises kokku. Peale tüdruku lahkumist ei teinud ta enam vahet reaalsusel ja ebareaalsusel. Kõik tundus liiga uskumatu, et tõsi olla. Ta ei osanud midagi teha kuna miski ei suutnud seda tühimikku temas enam täita. Ta leidis alkoholi. Alguses võttis ta paar pitsi päevas, siis juba terve liiter ja nii edasi.

Ta hakkas linna peal laaberdama ja tegi koolist poppi. Kool teda enam ei huvitanud. Ta pere ja tuttavad olid väga mures ega osanud aidata. Nad proovisid, kuid asjatult. Sam irvitas neile vaid otsa.

Aeg möödus ja olukord ei muutunud. Sam oli ikka endine. Ajapikku muutus vaid ta välimus, juuksed olid sassis, silmad paistes ja ta värises. Alkohol oli vallutanud terve ta keha ja mõistuse. Polnud kahtlustki, et alkohol oli ta endasse nii sisse tõmmanud, et oma enese tarkusega ta sealt välja poleks tulnud.

Sam sai abikäe sõbralt, kes teda psühholoogi juurde tiris ja ajapikku sai Sam enda sõltuvusest aru ning hakkas end aktsepteerima sellisena nagu ta oli. Tänu sellele sai ta sõltuvusest lahti.

Kõigest on võimalik lahti saada, kui vaid suudad ennast analüüsida ja aktsepteerida sellisena nagu oled.