Ära ole ohver! Seisa enda eest!
Seisa vastu hirmule!
Kõige olulisem, millega tegelema peab, on hirm. Ükskõik, kas tegemist on lapse või täiskasvanuga, kooli, perekonna või töökohaga, karta ei tohi.
Ka täiskasvanud inimesed kipuvad sageli kaasinimeste üle kontrolli haarama. Nad võivad seda teha füüsilise või vaimse vägivallaga, tagaselja tegutsemise, vaenu õhutamise või ka hirmutamisega.
Mis tahes vägivald või ülekohus inimest ei taba, siis esimene asi on vabaneda hirmust. Hirm on mõjutegur, mis surub inimese ohvristaatusesse tagasi ja meelitab ligi negatiivseid asju.
Mõnikord öeldakse ohvrile, et sa oled ise süüdi, et oled ohver, miks muidu sind alati igal pool kiusatakse. See põhjus ei ole aga kindlasti inimese olemuses, sest on keskkondi, kus kedagi ei kiusata ja neid, kus kiusatakse alati. Ohvriks olemise muster kordub, kui ta satub pidevalt ründevalmisse keskkonda ja kui ta ise on hirmul või halva ootel.
Nagu agressiivsed koerad, tajuvad ka agressiivsed inimesed, kui sa neid kardad ja seetõttu nad just ründavadki.
Ära karda! Ja isegi, kui sa kardad, siis ütle, et sa ei karda: neile, kes sind kiusavad. Öelda: ma ei karda sind! on esimene samm enda eest seismisel. Sa ei pea vastu ründama, ei pea karjuma, ei pea haudume kättemaksu. Pane paika oma positsioon ja ütle: "Ma ei karda!"
Esiteks julgustab see sind ennast ja ehkki esialgu ehk midagi ei muutu, siis ründajad tegelikult kardavad rünnata seda, kes neid ei karda. Kui nad saavad aru, et nad ei suuda inimest hoida oma hirmu all, siis muutub ründamine ohtlikumaks: kui ta ei karda, võib ta kätte maksta, kellelegi rääkida, teha mida tahes. Kui ta ei karda, ei ole tema üle vaimset mõju.
Armasta end ja seisa enda eest!
Mõnikord on inimesel madal enesehinnang ja ta ei julge enda eest seista. Või ei taha. Tegelikult tuleb endast hoolida, sest me igaüks oleme eriliselt väärtuslikud.
Inimene on nagu kuld või raha: kui sa seda määrid, kortsutad, selle peale sülitad: selle väärtus ei muutu! Mida enam tean oma väärtust, seda lihtsam on end armastada ja enda eest seista.
Vägivallale ei pea vägivallaga vastama, kui enda õigusi peab teadma. Alati võib öelda: "Sul ei ole õigust nii teha!" Ükskõik, kellega tegu. Kui sulle tehakse midagi, mis on ülekohtune, tuleb kohe öelda, et sellega sa nõus ei ole: ebaõiglane hinne, kaasõpilaste käsud tuua suitsu, raha vms, tööandja plaan vähendada palka või lisada töökohustusi. Kui see on ebaõiglane, ütle kohe "Ei!".
Ära mõtle, et sa oledki selle ära teeninud, sa ei ole! Keegi ei ole ülekohut ära teeninud ja kui on võimalus, tuleb asjad selgeks teha. Kui sa enda eest ei seisa, ei saa sa seista ka kellegi teise eest, kes sulle on kallis.
Kindlasti on veel asju, mis aitaksid. Näiteks kommentaariumis välja toodud nõuanded võitluskunsti õpetajalt. Tuleb proovida ja katsetada, kuid kõige tähtsam on, et ennast ei tohi halvemaks pidada.
Ei ole olemas sellist inimest, kes vääriks kiusamist või vägivalda. Vägivald on alati selle probleem, kes vägivallatseb ja kui ta ei suuda end pidurdada, peab olema kas ohver või kõrvalseisja see, kes vägivallale lõpu teeb.
