KIRI: Krissu juures on täna pidu - paljastatud, kuid kinnimätsitud!
Austet aatevennad,
Nagu teate, oli eile meie partei uus sünnipäev. Jätke see kuupäev, 15. oktoober, eluks ajaks meelde! See polnud lihtsalt päev, mil õiglus võidutses vale ja laimu üle, vaid usun, et see oli taevaliku demokraatliku kohtupidamise täiuslik maapealne ilming.
Jah, me võitsime. Ja see juudas S.M., kes rahaahnusest, isiklikust võimuihast ja soovist valijatega manipuleerida, meie suppi lahjendada ja isegi solkida üritas, on igavesti püha tõe jaoks teelt kõrvaldatud. Põlise moe pärast kirikus käijana ja isegi suurannetajana tahaks ma siinkohal öelda: Aamen. Aga ma ei saa. Minu nooruspäevil seda ei tohtinud lausuda ning eks on mulle nüüdki loomulikum hoopis ropumalt öelda.
Nüüd aga väike selgitus neile, kes Sepa Heiltsi otsuse tagamaid veel ei mõista. Esiteks: nagu te teate, on Heilts ambitsioonikas naisterahvas, kes püüdleb ametikõrgenduse poole. Ilma liigsete sõnadetagi mõistis ta, et paremat võimalust enese näitamiseks, kui see krim-asi, ei tule.
Mäletate, juba suvel avaldas seesama mutt Postimehes artikli, kus ütles otse välja, et kurjategijaid tuleb küll igakülgselt uurida, kuid nende üle ei pea ilmtingimata süüdistust esitama, kui avalik huvi selleks puudub. Suurepärane juriidiline puänt! Selles mutis on stiili, ma ütlen! Ta ei kirjutanud seda niisama, pigem oli tegu märguandega meile. Kas polnud kaval!? Just sellepärast võisimegi olla kindlad, et ta jääb oma sõnadele kindlaks ka nüüd, mil reeturid ta uksele koputasid ja meedia lausa prõmmis!
Teiseks. Kuigi meie peakontoris on viimasel ajal olnud tajuda üleüldist peataolekut ja ainus selge jutt puudutab neid mõttetuid lastetoetusi, mille eest surmatunnini võitleme, olime siiski sisemas kogu aeg kindlad, et sellised löögid allapoole vööd meie vaimu ei nõrgesta. Igaks juhuks palusime asjatundjatel proxile selgitada, mis juhtunuks siis, kui reeturi soov oleks saanud kinnitust ning ümbrikutega liigutatud raha omanikud oleks teki alt välja pugenud.
Selliseid väljapressijaid käis ka minu jutul, (isegi Londonisse pagenu kliendid, kel juudas munepidi kahvlis, olid kohal), kuid saatsin nad tuimalt edasi ninasarviku juurde, kes omast seisukohast tüli tõstmise mõttetust avas. Sõbrad, See oli üritus, kus kõik verejanulised vennaskonnad olid sunnitud seisma meie selja taga ja vaikima! Niisiis lasime selgitada Heiltsile, et kui me kõik juhtunut eitame ja võõra raha edastamist ei tunnista, siis jääb kohtus vaid sõna sõna vastu. Ja kui sõna sõna vastu tooks ühele poole kriminaalsüüdistuse, tähendaks see näiteks koheselt, et mõni meikar võiks Valgevene geibaaris kinni kukkuda ja oma renomee päästmiseks tuleks tunnistada veel üht-teist.
Näiteks, et ninasarvik sehkendab Loksa poistega Kremli lohe huvides ja et tema oli Valgevenes toimuvate läbirääkimiste vahendaja. Heili on igati tark naine ja mõistis, et sõna sõna vastu ei ole demokraatlikus riigis selline argument, mis riiki edasi viiks. Teisisõnu puuduks selliste lavastuste vastu avalik huvi. Mõistlik mutt, ma ütlen.
Ja kolmandaks. Vaenlane on üles ärritatud ja ta ei maga. Sedapuhku pole selleks vaenlaseks aga ei all-linna raad ega ka mannetud sotsialistid. Meie vaenlane on isehakanud ligimese (Ligimehe!?) armastuseta madalalaubaliste reporterite armee, kes teenib välismaiseid kapitaliste ja kelle huviks on müüa verd. Mida rohkem, seda uhkem. Ja neile tundub, et meie veri oleks kõige maitsvam ja meie nahk kõige kallihinnalisem. Mida muidugi eitada ei saa.
Seepärast aga soovitangi veelkord meil kõigil, kel midagi vähegi hingel, käia ära pihil. Uskuge see aitab! Kui ei aita, tehke kirikule annetus. See aitab kindlasti – järele proovitud (üks kena kirik on kohe Müürivahe stripika vastas, kes veel ei teadnud ja seal saab ka vajadusel ladina keeles pihtida, kel peaks huvi olema). Ning puhta südametunnistusega võite juba julgelt seista kas Karpa, Sepa Heiltsi või isegi vanakuradi enda ees ja teil pole midagi mäletada. Sest mis iganes ka olnud, on pihitud. Ja mis pihitud, see andestatud. Ja mis andestatud, see unustatud. Ja mis unustatud, seda pole olnudki. Nii lihtne see ongi!
Ning päris viimaseks: keegi juba küsis, mis moodi siis edaspidi annetusi meie vennaskonnale kaasata, kui nõukogu liiime tasudest ja riigikogu palgast midagi üle ei jää. Keegi isegi kurtis, et ka ta peab nüüd kandideerimisplaanidest loobuma, kui miljonit kokku ei suuda ajada. Naiivsed küsimused, ma ütlen. Mida me siis sellest õnneliku lõpuga loost õppisime? Ah? Kas mitte seda, et reeturi palk on surm ja ükskõik, kes üritab meid demokraatia teelt alatult kõrvale kallutada, kaotab kogu ühiskonna respekti!
Tehke nii nagu varemgi: laenake ämmalt, leidke auto alt, koguge hoiupõrsasse, saage Ameerika onult talle külla sõitmiseks, teenige või prostituudina. Nii lihtne see ongi!
15. oktoobri, meie teise sünnipäeva terviseks!
PS: Krissu juures on õhtul pidu, dress code: paljastatud, kuid kinnimätsitud.
Teie vennaskonna esioinas
