Pühamehed ja patu-urkad ehk miks valgus põgeneb pimeduse eest?
Ristitud ja leeritatud inimesena, kes õppinud ka piibliseminaris ja kuulunud aastaid ühe vabakoguduse juhtkonda, vaatasin seda saatelõiku üsna mõtlikult. Kuidagi tundus, et selle klipi taga ei räägi mitte pühadus ja jumalakartlikkus, vaid sootuks võltsvagadus ja elust irdumise soov. Soov hoida ennast väliselt puhta ja pühana, meelitades halba varju neile teistele, lihalike himude rahaldajatele. Ja mõistagi ei sobi linnajuhtidel kirikuisadega vaielda.
Mind isiklikult häirib sellises „meie“ ja „teie“, „pühad“ ja „rüvedad“ käsitluses enim pealiskaudne sildistamine. Miks arvavad preestrid, et meeste lõbuasutus on patuurgas? Kas punased laternad ja palja naise tants on siis vedavõrd väljakannatamatud? Või äkki kisub ka Isa Aini sinna patuurkasse, mille kohta teab ta omast kogemusest midagi enamat pajatada?
Jah, kuigi raha eest sugukire väljameelitamist läbi tantsu peab prostitustiooniks ka karistusseadustiku kommenteeritud versioon, on siiski üldjuhul tegu suhteliselt süütu ettevõtmisega. Ma muidugi mõistan, et preestritele ei sobi peale oma naise ihu ühtegi teist katmata emast silmitseda, sest on oht kaotada kontroll oma ihuliikmete tegevuse üle, kuid olgem rahulikud: üldjuhul ei sünni sellest kurja kellelegi. Vaid teie endi pere- ja intiimelu võib saada tagasilöögi.
Minu rikutud arusaamist mööda peaks kiriku seisukohad aga olema sootuks vastupidised. Jeesuse suur missionikäsk kõigile oma järgijatele kõlas ju nii: minge kõike maailma ja tehke jüngriteks...
Müürivahe tänaval aga sellisest käsust ei teata. Nagu ikka, ootavad nemad vist endiselt, et inimesed ise tühja ja kõledasse pühakotta sisse asutuksid, end eelnevalt pühitsedes, patte kahetsedes ja alandlikkuses riietaksid. Nii nagu tollasedki preestrid, kes tegid 2000 aasta eest Jeesusele etteheiteid, et ta sõbrustab prostituudist Maarja-Magdaleenaga, kelle sees elavad rüvedad vaimud, arvavad ka tänased katoliiklased, et pühakoda ja patuurgas ühele tänavale ei sobi. Unustades tõsisasja, et Uue Testamendi valguses on pühakojaks meie endi ihud, kus kas elab jumala pühadus või siis mitte.
Veelgi enam, mulle tundub, et stripibaar ja kirik võiksid lausa ühes majas asuda. Sest nii saaks kirik oma missiooni täita kõige väiksema vaevaga. On ju teada, et paljud stipibaari külalised on hinges üksikud ja alles elu mõtet otsivad inimesed. Just sellised, kelle päästmiseks Jeesuski ennast maailma tulnud väitis olema. Lihahimude lubamatul viisil rahuldamine ei sobi tõepoolest kokku kristliku arusaamaga pühadusest, kuid see kehtib siiski vaid nendele inimestele, kes endid juba Kristuse järgijateks peavad. Neile aga, kes silma ja lihahimuga hingelist tühjust leevendada või meelelist rahulolu saavutada püüavad, tuleb pühaduse sõnumit alles kuulutama hakata. Miks siis mitte olla naabrid ja võtta osa üksteise muredest!?
Mäletan, et kaheksakümnendatel aastate lõpus ja üheksakümnendate alguses pidasime vabakoguduse koosolekuid tollase pritsumaja saalis, kus igal pühapäeva hommikul uksi lahti tehes tuli esmalt koristada öise patu-urka jäänukeid. Peeti ju samas ruumis iga laupäeva öösel tõelisi pidusid koos kõige maise ja patuse ning lihalikuga, mis sinna juurde kuulusid. Okse, läppunud suitsuhais, pudelikillud, jms sai tavaliselt korjatud vahetult enne jumalateenistuse algust. Aga need pühapäevased jumalateenistused olid menukad ja tõid igal korral kokku sadu inimesi! Rohkem kui tühjavõitu ikoonidega kaunistatud pühakoda Müürivahe tänaval.
Ma tahaks väga, et inimesed, kes soovivad lihtsalt rahu ja vaikust ja on end sättinud elama vanalinna paksude müüride vahele, ei püüaks oma individualismipüüdeid varjata pühaduse armastuse, vms taha. Turism on paraku Eesti ekspordi juhtlaev ja Tallinna vanalinn selle ainus tõeline magnet. Olles ka ise vanalinnas elanud, julgen möönda, et see ei olegi koht, kus kasvatada lapsi ja nautida pereidülli. Tallinnas on selleks palju sobivamaid paiku. Elage ise ja laske ka teistel elada, kõlab sobilik vanarahva tarkus.
Ma ei usu ka Vanalinna Hariduskolleegiumi siirusesse selle aktsiooniga liitumisel, sest ka minu lapsed käivad selles koolis ja mööduvad iga päev mitmetest striptiisibaaridest ilma, et see nende lihalikku toonust oluliselt kõigutaks. Pigem teevad muret kõigile koolilastele ammu tuttavad kommionud, kes endiselt vanalinna tänavail lapseohtu tegelasi kaasa meelitavad. Mitte baari, vaid hoopis parki. Ja külla.
Aga pühameestele tahaks ikkagi meelde tuletada, et ajal, mil väidetavalt teie sees peituv valgus peaks pääsema valgustama ka teisi rõhutuid, ei sobiks küünalt siiski voodi alla peita ja pimeduse eest mugavamasse vööndisse põgeneda. Just stipibaaris võite leida oma tõelised kunded aastateks.
