Lugeja: tänu kohvile saab inimesest väga palju teada!
Jalutame nööda Viru tänavat Raekoja platsile ja laskume keldrisse Saia kangi kohvikusse. Seal saab head kohvi ja miljöö on mõnusalt hubane.
Seame end leti äärde järjekorda ja naljatame kohvi teemal. Mulle tuleb meelde üks lugu, kui mu sõbratar Itaalias menüüst kõige odavama joogi - latte - valis ning talle kuuma piima toodi. Eestis ütlevad teadupärast kõik suupäraselt: "Palun üks latte!", mis peaks tähendama siis espressot rohke piimaga. Mina seda viga enam ei tee, ütlen ilusti "caffe latte."
Räägitakse, et kohvieelistus räägib inimese kohta nii mõndagi. Värskelt jahvatatud kohvi aroom tungib ninna ning paneb mõtlema, milline oleks elu ilma kohvita. Ei kujuta ettegi!
Vaatan oma kaaslase rohelistesse naervatesse silmadesse ning püüan aimata, millist kohvi ta šokolaadikoogi kõrvale tellib. Muide, kohv ei ole ilma šokolaadita pooltki nii nauditav, need kaks maitset täiendavad teineteist oivaliselt. Seetõttu mulle meeldib Raekoja platsi äärse keldrikohviku tava anda kohviga alati šokolaadikomm kaasa.
Ta tellib cappuccino ja ma arvasin selle ära, esimese korraga. Tõeliselt kohvi armastavad mehed tellivad sageli cappuccinot, see on kangem kui latte (caffe latte siis), kuid siiski piimane. Õieti piimavahune, mille kreemjas koostis toob espresso maitse iseäranis hõrgult esile. Mina armastan ka cappuccinot, eriti hommikuti, kuid tellin seekord caffe latte, kuna seda on rohkem ning on aega nautida.
Leiame endale kohad hubases kohvikunurgas, naeratame teineteisele silmadega ning seame end istuma. Oleme vaid kohv, šokolaadikook ja meie. Kuna me hästi teineteist ei tunne, valime neutraalseid teemasid, kuid räägime neist siiski sundimatult ja avatult. "Millal sa viimati head kohvi jõid? Ah, alles eile? Lahe!" Mina ei satu kohvikutesse viimasel ajal just tihti ja kodus väga sageli kohvi ei joo. Kui seda juhtub, siis alati rohke piimaga, nii et kohv on vaevu helepruun.
Mulle meenub üks näitus, mida kord vaatamas käisin. See koosnes fotodest, mis kujutasid ... hommikukohvisid. On uskumatu, et kohv võib olla nii erinevat värvi ja tooni. Minu kohvid on neist need kõige-kõige heledamad.
Uputan oma suhrutüki kohvivahtu ja filosofeerin: "Ei tea, kas kohvipäev erineb teistest päevadest!" "Millised need teised päevad on?" ajab mu sõber mind naerma. Aga tõesti, millised need on? On siniseid esmaspäevi ja kollaseid teisipäevi, aga mõistan täiesti, et kohviinimese jaoks ei ole ärgates midagi nauditavamat tassitäiest kohvist ja värskest ajalehest. Mõnele meeldib ka hommikuvõimlemine ja ingveritee, nagu näiteks mulle. See valmistab mu kaaslasele parasjagu nalja: "Kujutan sind ette hommikul unise peaga võimlemas."
Räägime päevauudistest, spordist, reisimisest, raamatutest, Eesti ilmast ja inimestest, toredatest kohtadest Tallinnas, viimati nähtud filmidest ja teatrietendustest, jutt veereb omasoodu ja kurbusega märkan, et kohv tassis hakkab lõppema.
Jõuame veel teha plaane ja arutada, kuhu oleks lähiajal tore minna kultuurielamusi saama ning tõmbame vaikselt otsad kokku. Kohvita ei ole ka jutul enam seda hoogu. Tõuseme ja lahkume heatujulisena kohvikust. "Tore oli sind näha üle pika aja! Eks räägib siis teinekord jälle!" "Loe kindlasti seda raamatut, mis ma sulle soovitasin!"
Järgmises tänavas lähevad me teed lahku, lehvitame ja jätame naeratades hüvasti!
Mõnus ja kerge on olla, ei tahaks veel kuhugi kiirustada, seega jalutan ja naudin sügist. Ka päike on pilvede tagant välja tulnud. Natuke veel ja varsti muutuvad kõik värvilised lehed pruuniks, rohi muutub pruuniks, maapind muutub pruuniks.
Jah, kohvivärvid, need on nagu sügisevärvid: helepruun, tumepruun, kreemjaspruun, helebeež...
Kui kohvi poleks, oleks sügis ka kurvem, mõtlen. Jah, vaevalt teiste toredaid lugusidki nii palju kuuleks, ikka tassitäis auravaid aroome ja jutt läheb veerema. Hea kohv ja soe sügis - need vist ongi minu tänase päeva kõige paremad sõbrad.
