"Vuosaari": palju halba koos nagu pudru ja kapsad
Eks ma olen neid väärtfilme varemgi näinud ja tavaliselt tekitavad need alati minus hämmingut. Mis see oli? Väga harva näitavad need elu ilusamat poolt, tavaliselt on võetud mingi elu räige seik ja seda hästi lähedalt vaadatud, kuni vaatajal hakkab paha või siis just kerge, oleneb temast endast.
Kui enda elu on totaalselt sassis ja ummikus, pakub selline kunst muidugi kergendust. Aga kas lahendust?
Kui "Vuosaari" lühidalt kokku võtta, siis oleks justkui otsitud välja seitse erinevat inimest või paari, kes oma eluga puntras ja pandud need ühte filmi kokku. Kunstilise terviku nimel on lisatud näpuotsaga lahjasid lahendusi ja Robbie Williamsi armastuslaul, mis peaks vihjama sellele, et kõik see on igatsus armastuse järele.
Siiski tuleb tunnistada, et see film on paras pudru ja kapsad. Ma ei näe suurt ühis liini vähihaige võitleva naise ja oma koerast loobuma pidava väikese poisi vahel. Jah, kõik need inimesed igatsevad armastust, aga see on tõepoolest nii üldine. Võibolla see film tõestabki kui naeruväärne on kasutada sama sõna kõige kohta, nii et inimene võib armastada koera, mehi, kuulsust, siidrit, raha, vabadust. Me kõik armastame midagi või siis meile meeldib miski, aga see iseenesest ei tõesta veel midagi. Ja see ei anna isegi võimalust paralleeli tõmmata.
Igast süžeeliinist oleks saanud vändata eraldi filmi ja iga selle filmi väärtus oleks olnud suurem, kui "kokkuklopsitud" "Vuosaaril". See on umbes samasugune raiskamine, kui panna kõik suured ja kuulsad staarid kokku ühte filmi: sellest ei tule kunagi midagi ülisuurepärast, kuna keegi neist ei saa tõeliselt särada.
See film justkui püüaks tõestada, et ükski inimene ei väärigi kogu lava endale ja me igaüks oleme vaid episoodid suurest elust. Aga kui aus olla: kui paljud meist üldse peaks nii eriliseks poejärjekorras seistes või täiskiilutud bussis loksudes. Me tunneme ennast niigi liiga sageli üleliigsetena.
On suurepärane, kui vähiga võitlev üksikema saab terveks ja tema laps ei pea jääma üksi. Sellest saaks hea filmi. On päris õpetlik, kuidas janu kuulsuse järele võib viia valedele radadele. Kui sellesse süübida, saaks jälle hea filmi. Koolikiusamisest on film juba tehtud, päris hea film on. Armastusest koera ja poisi vahel, kellega keegi ei mängi ja kelle ema on pidevalt tööl, saaks jälle väga hea filmi.
Suurepärased stsenaariumid, mis on jäänud välja arendamata ja ilma tegelikult lahenduseta. Kõik jääb poolikuks ja justkui kõrva karjuma: "Elu on kole, elu on ebaõiglane, elu on sitt!"
Üldiselt on mul eriti kahju eesti näitlejatest, kes pidid sellist jama mängima. Nad vääriksid midagi paremat, ehkki Kristjan Sarv tegi päris hea rolli, mõjudes usutavalt jubedana. Aga temagi oleks väärinud võimalust oma karaterit linal "lahti mängida", tüpaaž oli ilusti välja töötatud ja kahju, et seda vaid pelga episoodi jaoks sai kasutada.
Lenna eestlasest armukese roll oli natuke igav. Teda laulmas kuulda oleks olnud tõenäoliselt huvitavam, kui teda paljana näha.
Filmi suurim leid minu jaoks on 31aastane näitlejatar Laura Birn. Ta on ilus, andekas, usutav. Ta on nagu Soome Meg Ryan nii välimuselt kui talendilt ning ta vääriks kindlasti nn oma filmi. Ma ei jälginud küll ajaliselt, kuid tema mängitud narkotüdruk oli täiesti unustamatu, samal ajal kui teisi sužeeliine meenutama pidi.
Eks paljastused, roppused, vägivald, seks ja röövimised on Soome filmi puhul tavalised, lausa nii tavalised, et puhuti neid vaadates tundub, justkui meist põhjas elaksid puhta metslased. "Vuosaari" on selle poolest isegi lahjakene ja kuna ühtne mõte justkui puudub, siis ka üks mõttetumaid.
