Milles õieti häda on, sooviksin ma küsida. Üldjuhul toimub tänapäeva Eestis suitsetamine selleks ettenähtud kohtades või siis enam-vähem värskes õhus õues. Mõned aastakümned tagasi tehti seevastu suitsu igal pool, oli näiteks täiesti normaalne, et nõupidamiste ruumis olid tuhatoosid ja parteikoosolekutel oli inimestel suits ees. Kui mu mälu mind ei peta, siis näiteks Prantsusmaal oli täiesti normaalne, et inimene sammus nurgapealsesse raamatupoodi ja pani poes suitsu ette.

Olen suitsetajana täiesti päri, et selline olukord, nagu eelpool kirjeldatud, on häiriv isikutele, kes ei suitseta. Sellist olukorda aga Eesti tingimustes ei eksisteeri. Suitsetamine on üldkasutatavates ruumides rangelt reguleeritud ja toimub selleks ettenähtud kohtades. Niisiis on kõik tipp-topp. Tekib küsimus, kuidas suutsid suitsuhaisu kallal virisejad elada enne aastat 2006 kui suitsetada tohtis enamikes baarides, klubides, diskoteekides?

Seisin peatuses ja ootasin trammi. Et ootamine väheke kiiremini läheks, panin suitsu ette. Mainin kohe, et ei pannud plärule tuld otsa mitte selles varjualuses, mis peatustes on, vaid väljaspool, prügikasti juures. Möödus paar minutit ja kuskilt ilmus välja tädike, kes hakkas midagi oma nina all pobisema. Üsna kiirelt muutus pobin valjemaks ja suitsetajate aadressil järjest halvustavamaks. Kuna tuli tramm, kustutasin koni, viskasin selle prügikasti ja kobisin sõidukisse. Tramm oli suhteliselt tühi, võtsin istet selle keskosas. Nagu needus ronis tädike mulle trammi järele ja istus täpselt mu selja taha, samas oli tal palju võimalusi istuda mujale, ustele lähemale, üldiselt ükskõik millisesse punkti minust kaugemale. Aga ei, selle asemel istus ta mu selja taga ja jahvatas kaks peatusevahet kohutavast suitsuhaisust, mis täitis trammi. Oleksin võinud muidugi ise eemale kobida, kuid usutavasti oleks vanamutt seetõttu vaid valjemini kommenteerima hakanud.

Ma ei saagi aru, milles täpselt probleem on, õues suitsu tõmmates hajub suitsupahvakas pea koheselt, samas ei tossa ju sigaret nagu mingi lõke, kuskil ei ole üleval lämmatavat sinist pilve. Soovitaksin seevastu mõnel virisejal minna näiteks Rock Cafe suitsuruumi reede õhtul kell kaksteist ja vaadata, mis seal toimub.

Suitsukonid vedelevad maas, ok, inimesed ei kipu sageli tõesti prahti prügikasti viskama, samas, kas olete vaadanud, kui palju on konisid prügikastis? Enamik viskab oma koni ikkagi kultuurselt minema. Samas räägime teistest prahtidest, mis tänavatel vedelevad - jäätisepaberid, kommipaberid, puruks löödud pudel, kellegi kreemituub. Paneelmajade juures olen mitmeid kordi näinud, kuidas kilekotitäis sodi on süüdimatult otse tänavale pandud või aknast alla visatud. Võrreldes muu sogaga on koni looduses suhteliselt hästi lagunev.

Tulles tagasi suitsuhaisu juurde, võib oma tähelepanu juhtida muudele häirivatele lõhnadele, mille vahele suitsuhais lihtsalt ära kaob. Võtame näiteks ühissõiduki. Õhk on umbne, inimesed higistavad, keegi on end ülitugevalt lõhnastanud, mingi joodik on püksi kusnud, mitme taarakotiga parm kükitab nurgas ja kogu selle kompoti juures kädistab keegi: "Suitsuhais! Mingi teistega mittearvestav persoon on suitsu teinud!" Olge nüüd normaalsed. Tuleb meelde Mark Twaini "Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni" seiklustest repliik, kus Huck seletab Tomile, et tädi, kes on ta oma kasupojaks võtnud, ei salli suitsetamist silmaotsaski, aga ise nuuskab tubakat nii mis hirmus.

Niisiis, keegi teeb tänaval suitsu ja vahestki juhtub kohal olema kiruv ühiskonna parandaja. Huvitav on see, kui keegi tänaval peksa saab, siis ei tundu see kedagi huvitavat, inimesed pigem pööravad pea kõrvale ja teevad näo, nagu poleks midagi näinud ning kõnnivad kiirelt eemale. Kus, kurat, nüüd need ühiskonnaparandajad on? Ahjaa, ei pekstaval ega peksjal pole ju suitsu ees...