Kas nõuda mehelt elatisraha või hoida häid suhteid?
Naisteka foorumis küsib kasutaja Catchu, kas igakuine elatusraha isalt on olulisem kui head suhted eraldi elava isaga.
Lapse isa jäi ootamatult 2010 aastal töötuks. Selleks ajaks oli laps pisut üle 3 aasta vana ning siiani olin kõik lapsele vajaliku 80% ulatuses ostnud oma raha eest st. meie peres polnud ühist rahakotti, kuid enamus kulusid olid omavahel jagatud, välja arvatud laps.
Peale seda kui mees töötuks jäi, leppisin kokku, et tasun kommunaalid ja toidu ning kõik lapse kulud. Tema hoolitseda jäi korterilaen ja autoliising (kuna ta oli kõrgepalgaline töötaja oli tema töötuskindlustushüvitis üsnagi kõrge).
2010 aasta lõpuks polnud mees tööd leidnud ning töötuskindlustushüvitis ka läbi saanud. Kuna meie suhted olid vahepeal väga keeruliseks läinud, otsustasime lahku kolida. Ütlesin, et seni, kuni ta töö leiab ning võlad kuststutatud saab, ma temalt elatisraha lapse jaoks ei taha. Nüüdseks on ta üle aasta tööl käinud ning maksnud mõnel kuul ka lapsele elatisraha. Talvekuudel kui kommunaalmaksed on kõrgemad, olen paaril korral ka ise toetust palunud, aga üldjoontes saan ma hästi hakkama st. arved on tasutud, söök laual, riided seljas, ka meelelahutuseks ja mänguasjadeks jääb mõistlikkuse piires ressurssi.
Paljud sõbrannad on uurinud minult palju lapse isa igakuiselt toetust maksab ning on mind hurjutanud kui olen öelnud, et ega regulaarselt ei maksagi, sest töötuks olemise ajast kogunesid siiski mõned suuremad võlad ja minu jaoks on olulisem see, et ta nendest lahti saaks. Sõbrannad on aga olnud seisukohal, et alimente tuleb kindlasti nõuda, et vastutus on ju lapse eest mõlemapoolne.
Samas on sõbrannade hulgas ka neid, kelle laste isadelt laekub igakuiselt piinliku täpsusega 150 eurot, kuid kes pole oma lapsi juba aastaid vaatamas käinud, sest vanemad pole suutnud omavahel adekvaatselt suhelda, et see võimalik oleks.
Olen mõelnud, et kas igakuine 130 eurot annaks mulle suurema hingerahu kui teadmine, et ma saan lapse isaga väga hästi läbi. Mees hoolib ja hoolitseb lapse eest, veedab temaga koos palju aega mänguplatsidel ja palliväljakutel, koos käime kinos jne. Tunnistan, et lapsega mängib mees oluliselt rohkem kui mina, sest minu peale on jäänud nö muud kohustused nagu toitmine, ravimine haiguste ajal, õhtused magamapanekud ja hommikused lasteaeda sõidud ning muud majapidamine, mida lastega peredes teha tuleb.
Saan aru, et majanduslik heaolu ja vastutus lapse eest on oluline, aga lapse arengu seisukohalt on palju olulisem see, et vanemad saaksid pingevabalt omavahel läbi ning et laps tunnetaks hoolimist ja armastatud olemist.
Sellega seoses mõtlesin algatada väikese arutelu selles osas, et kui palju on neid naisi, kes tegelikult saavad majanduslikus mõttes iseseisvalt lapse kasvatamisega hakkama, kuid on siiski meestelt alimente nõudnud ning sellega seoses suhted sootuks ära rikkunud ja hiljem seda kahetsenud.
Mida arvavad Naisteka lugejad, kas vahel on mõistlikum unustada materiaalne toetus ning panustada hoopiski headele suhetele ning sellele, et lahkuläinud vanemad mõlemad aktiivselt lapse elus osalevad.
Igatahes kirjutage ja jagage oma kogemusi, lugusid ja mõtteid, mis antud teemaga haakuvad!
