Noorte töötus viitab vanemate puudulikule kasvatusele
Kui probleemile lisada veel teinegi parameeter ehk circa 10 000 töötut noort vanuses 16-26, siis paratamatult tahaks mõnigi lapsevanem, kes oma käbikest juba aastaid ekaani küljest lahti kangutada pole suutnud, digitaalmaailma maapõhja vanduda. Kuid kas on ikkagi arvutisõltuvus vaid noorte endi probleem? Kas ikka on noorte apaatsus töökoha leidmisel vaid nende endi mure?
Vaadates ringi oma tutvusringkonnas, lugedes erialakirjandust ja suheldes noortega, kes väljastpoolt vaadatuna saamatukesed näivad, tahaks märkida, et vähemasti pool sellest tekkinud olukorrast on vanemate tegemata jäänud töö. Arvuti pole paljudele noortele - ja juba ka lastele - kahjuks mitte vaid meelelahutus, vaid üha rohkem ka võimalus tegelikust elust põgeneda.
Miks nad siis põgeneda soovivad? Enesekindlus, usk enda võimetesse, vanemate armastus ja hool on need, mis lapsi vormivad. Rohked käsud-keelud, millega püütakse oma lapsele aja pühendamist asendada, viivad paratamatult just enesekindluse languseni. Internetis võid olla ükskõik kui kange mees ja keegi ei saa seda kuvandit kuidagi murda.
Lapsed kujenevad emotsionaalselt välja küll juba seitsmendaks-kaheksandaks eluaastaks, kuid suunata saab neid kenasti ka veel teismeeas. Tõsi, üha raskemaks see muutub ja üha suuremaid pingutusi nõuab. Ennekõike algab kõik lapsega rääkimisest, tema murede mõistmisest ja oskusest teda taas sellele teele suunata, kus ta enesekindlast koguda võiks.
Olen ise pärit perest, kus oli täielik vabakasvatus. Kedagi ei sunnitud, ei keelatud, aga ka ei suunatud. Oma maailma pidid avastama täitsa ise ja olen sageli tagasi mõeldes igatsenud, et mind oleks siiski rohkem suunatud. Polnud suurt mõtet tegelda laulmise, tantsimise ja näitlemisega samal ajal, piisanuks ka ühest.
Mäletan, et keskkooli ajal oma esimest taskuraha teenima hakates oli mu usk enda hakkamasaamisse vägagi madal. Ometigi õppisin klienditeenidajana kiiresti oma töö selgeks ja mõistsin, et kui tahan rohkem teenida, siis tuleb ka edasi püüelda. Tegevusega õppisin tundma ennast ja sain teada, et kontorilaua taga istujat minust pole!
Omateenitud rahade eest ostsin muusikainstrumnete ja võimendust. Täna olen ise tööandja ja saan tegeleda oma lemmikalaga – muusikaga. Poleks ma teenindajana alustanud, olnuks muusikukarjäärini jõudmine ilmselt unistuseks jäänudki.
Palju räägitakse ka vajadusest tõsta noorte ettevõtlikkust, kus igaüks peaks oma firma looma. Tegemist on täiskasvanud inimeste elukaugete illussiooniga, sest enamus noori ei unista oma firmast, vaid tahavad teha seda, mis neile meeldib. Kuid selleks, et ennast avastada, et panna ennast proovile ja saada aru, mis neile meedib, tuleb kusagilt alustada.
Usun, et need noored, kes õpilasmalevatesse lähevad, saavad ruttu aru, mis neile rohkem sobib, ja suudavad selle rahanatukese ka targalt tulevikku investeerida. Paljud, kes alles ülikooli lõppedes esimest tööd otsima hakkavad, võivad avastada, et neil polegi kannatust või huvi õpitud tööks.
Järeldagem, et tark lapsevanem peab lisaks pidevale oma armastuse ja hoole näitamisele ning lapsega vestlemisele leidma viisid, kuidas noored juba varases teismeeas ise raha teenima panna. Enda teenitud rahal on hoopis teine maitse ja ainult sealt tuleb see vajalik enesekindlus. Kes ei oska või ei viitsi kurke purki toppida või sööklas laudu koristada, ei viitsi hiljem ka õppida. Ja päris kindlasti ei saa sellest noorukist enam unistuste Eesti ettevõtjat, sest ta ei tunne raha hinda.
10 000 töötut noort on suuresti 10 000 valesti kasvatatud noort. Kuid kunagi pole lootusetult hilja. Eestis on töötajate puudus lihtsamatesse ametitesse küllalt suur. Ainuüksi meie sellesuvise programmiga "Nupp tööle!" on liitunud ligi sada ettevõtet, kes pakuvad noortele suvelaagrites koolitust, veavad eri ettevõtetesse ekskursioonile ja aitavad leida ka praktika- ja töökohti.
Iga ema ja isa, vanaema ja vanaisa saavad noori motiveerida, nendega rääkida ning neile eeskujuks olla. Pole mõtet vinguda, et palk on väike ja töö pole huvitav, sest kui ei alustata miinimumpalga tasemelt ning põlatakse ära kõik tööd peale presidendi või suurfirma juhi oma, oleme ringiga oma lähtekohas tagasi.
Kui aga vanemad kiruvad kodus riiki, ootavad sellelt kannatamatult abiraha ja käsivad lastel endile ise tegevust leida, siis küllap nad selle leiavadki. Arvutist. Ja töö jääbki vaid „lollidele“ rabada.
