Päike kui elujõuallikas

Paljud eestlased teavad, et päike on D-vitamiini allikas ja D-vitamiini mujalt kui päikesest peaaegu ei saagi. Vähemalt mina tean seda, vanemad on mulle seda pisikesest peale korrutanud ja suviti pidevalt õue saatnud. "Lase jalgadele päikest!" kamandas vanaema ning ema lisas juurde,"siis jaksad talvel vastu pidada!"

Muide, täiesti õige. Selle ilmestamist poleks paremat lugu, kui see, mis juhtus minu prantslannast sõbrannaga. Esimest aastat Eestis saatkonnas töötades tegi ta suured silmad, kui päikseliste soojade ilmade saabudes Eesti naised oma dekolteed võimalikult avaraks tõmbasid ja aknale päikest püüdma asusid. Igal vabal hetkel, igal võimalusel püüdsin nad päikest oma kehale. "Imelik," mõtles ta ja istus siivsalt siseruumides edasi. Tuli talv ja ta jäi haigeks. Arst ütles, et tal on D-vitamiini puudus ja kui ta oleks saanud suvel päikest, oleks ta terve püsinud. Pärast kannatusrohket talve ta uut suve enam samamoodi mööda ei lasknud. See ongi kohandumine.

Päike kui kuri tuli

Mu sõbratar, nagu öeldud, on päris Prantsusmaalt. Kord rääkis ta mulle loo, mida on igal eestlasel ehk veidi raske uskuda. Ta oli noore tüdrukuna viibinud ühe suve Lõuna-Prantsusmaal. Oli väga soe suvi, nagu seda ilmselt vaid lõunamaades ette tuleb. Kodus, kus ta oli, kaeti aknad tekkidega kinni, et päike sisse ei paistaks ja mu sõbranna ei käinud terve suve väljas. Uskumatu, eks? Kuid lõunaprantslastele on päikese ohtlikkus vägagi selge ning nad teavad, mida teevad, sarnaselt meile, kes me põhjamaalastena ühtki päikesekiirt kaotsi ei lase.

Vincent van Gogh, kuulus maalikunstnik oli oma elu teises pooles hullumeelne, kus meelesegadus vaheldus selgete hetkedega. Sellesse perioodi kuuluvad tema kuulsad päevalillemaalid, tänu millele ja tänu päikesele ta oma mõistuse kaotaski.

Tema eluloost (Irving Stone´i "Elujanu") selgub, et ühel oma maalimise peroodil, viibides Lõuna-Prantsusmaal, sattus ta vaimustusse päevalilledest ja maalis neid palava päikese käes tundide kaupa. Ta sai järjepanu päikesepisteid ning kaotas meelemärkuse, viibides peakatteta üksinda keset kolletavat põldu. Ei osanud keegi teda otsimagi tulla. See oli murdeline hetk tema elus, kust said alguse tema hullumeelsushood. Üks neist päädis sellega, et ta lõikas ära oma kõrva, nagu mitmed tema autoportreest ilmselt mäletavad.

Lõuna-Euroopas on suures kuumuses inimesed tänavail kokku kukkunud ja kuuma asfaldi peal surnuks põlenud. Samuti on Eestis noored inimesed "ära kõrbenud". Paar aastat tagasi hoiatas kiirabi, et kuumusega tuleb tarbida piisavalt vedelikku, kusjuures alkohol ei lähe vedelikuna arvesse, kuna viib kehast just vett välja. Parameedikutel tuli turgutada arvukalt noori, kes ohtralt siidrit või õlut tarbides arvasid end küll jahutavat, kuid lõpuks siiski vedelikupuuduses kokku kukkusid.

Päikesepõletus nahal võib lõppeda väga kurvalt. Päike ärritab sünnimärke ja soodustab melanoomide teket. Ehkki päikest on Eestis tõepoolest vähe, tasuks arstide juttu tähele panna, hoiatusi kuulda võtta ning kasutada kaitsvaid kreeme, vältida päikese "tippaega" ning hoiduda tundidepikkusest aktiivsest päevitamisest. Lõppkokkuvõttes on targem pidada piiri ja olla mõistlik, kui hiljem kahetseda.

Päike kui ilutoode

Pruun jume läks moodi millalgi pärast 20. sajandi esimest veerandit. Et päikese kahjulikkus ei ole müüt, vaid tõsiseltvõetav oht, teadsid endisaegsed kõrgklassidaamid enam kui hästi. Päevavarjud ei olnud ainult mood, mis aitasid säilitada aristokraatlikku kahvatut jume (kuigi kindlasti seda ka), vaid ka reaalne kaitse päikese eest. Kindlasti on igasuguse päikese eest hoidumine teine äärmus, mis tõi kaasa samuti tervisehädasid. Tolleaegsed kõrgklassidaamid olid ühtpidi kindlasti nõrgema tervisega kui tolleaegsed talutüdrukud. Ning nagu nüüdsel ajal päevitunud jume nimel, tehti toona äärmuslikke tegusid kahvatu jume saavutamiseks. Lisaks sellele, et end valgeks puuderdati, tõmmati korsetid võimalikult kokku, mis viimse veretilga näost pidi kaotama ning kahvatud hapnikupuuduses haprad neiud muudkui minestama sundis.

Kuid tõsi on ka see, et talurahva hulgas, kes päevast päeva seljaga päikse poole maad harides oma turjad tumepruuniks põletasid, ei olnud nahavähk mingi haruldus. Sellesse surdi ja see oli talurahvahaigus nõndasamuti, nagu tuberkuloos oli rikaste haigus (oli ju väga elegantne verd taskurätikule köhida).

Aeg läks ja mood muutus. Aeg ei peatu ja võimalik, et pruuni jume aeg on läbi saamas. Tuleb meeles pidada, et kahvatut nahka on lihtne pruuniks saada, kuid vastupidist teha ei ole mitte nii lihtne. Mida teevad end ülipruuniks päevitanud noored daamid siis, kui moodi tuleb valge jume (ja muide on juba tulemas/tulnud)? Hakkavad end valgendama? Ma ei kahtle, et paljud oleksid ilu nimel selleks valmis, kuid see võib päris halvasti lõppeda. Ehk on valgendamine üks põhjuseid, miks popkuninga tervis üle viiekümne aasta vastu ei pidanud. Kasulik see kindlasti ei ole.

Päevitamine teeb vanemaks, see on fakt. Kuid meie tahame olla noored. Päike kahjustab naharakke, täpsemalt isegi tapab ja kui tegemist on pealmiste naharakkudega, siis nahk uueneb niikuinii, kui päike jõuab tappa aga sügavamaid naharakke, on vananemist võimatu peatada.

Me oleme näinud ülipruune inimesi ja ehkki nad ise naudivad oma jumet väga ja päevitavad aina edasi, siis silmale ilus vaatepilt ei ole see enam kahjuks ammu. Siin kehtib sama reegel, mis näljutamise ja liigse kõhnumisega: ühel hetkel muutub see silmale valusaks ja tervisele eluohtlikuks.

Tasakaal

Mood võib olla nii- või naasugune, kuid kui mõtleme tervisele, siis on mõistlik hoida tasakaalu ning taganemisteed. Kui päevitame end kõrbepruuniks, kuid mood muutub, näeme välja nagu iganenud moenarrid minevikust. Seega päevitades tuleks lähtuda sellest, mis on kehale kasulik, mis on optimaalne, mitte aga sellest, mis on ilus. Täna ilus, homme äkki kole.

Meie keha ei ole nagu riided, mille täna ostame ja homme prügikasti viskame. Kui keegi kannaks siiani kümne- või kahekümneaastataguseid riideid, näeks ta naeruväärne välja. Kuid oma nahka peamegi kandma elu lõpuni. Tänapäeva modellid on moodsalt kahvatud, mitte enam kuldpruunid. Õieti on moes kõik. Seega tasuks unustada stereotüüp: pruun - ilus, valge kui luik - kole.

Kui keegi siiski väga ihaleb pruuni nahka, on selleks teisi võimalusi, kui ohjeldamatu viibimine päikese käes. On olemas pruunistavad kreemid ja pihustid. Märksa ohutum viis, kui end ära põletada. 

Põhjamaalasele harjumatult peame õppima päikest lisaks armastamisele ka kartma. Päike on Eestis agressiivsem kui varem, osoonkiht, mis toimis filtrina, on muutunud hõredamaks. Päike on muutumas sama halastamatuks nagu ta on olnud lõunamaades, seda ei tohiks unustada. Meie varajasem kogemus päikesega võib meid alt vedada. 

Hoiatav märk on, et suremus nahavähki on Eestis viimastel aastakümnetel mitmekordistunud ning nahaarstid ja kõik muud infoallikad kinnitavad kui ühest suust, et peamine ja ainuke teadaolev nahavähi riskitegur on päike, nii loomulik kui ka kunstpäike.

Peamine riskigrupp on olnud siiani keskklass, kel on võimalik endale lubada soojamaareise. Kuid aasta-aastalt ägeneb meilgi päikese agressiivsus ja tappev nahahaigus muutub üha kättesaadavamaks kõigile. See peaks muutma valvaks ka neid, kes siiani on olukorrale läbi sõrmede vaadanud.

Soovin kõigile kaunist suve ning mõistlikku sõprust päikesega. Tee endale ja oma nahale kingitus ning ära too oma eluiga elustiilile ohvriks!