Miks peab eluaegne invaliid kuulma iga viie aasta tagant, et ta ikka on invaliid?
Ta elab üksinda ja on ikka kuidagi omadega hakkama saanud. Paraku peab ta iga viie aasta tagant käima arstlikus kontrollis, et saadaks taas vajalikke pabereid täita. Milleks jooksutada invaliidi arstide vahet, kui on teada, et ta ei saa kunagi elada täisväärtuslikku elu?
Iga siia ilma sündiv laps on ühele õigele emale kingitud looduse poolt ning kui laps on terve nagu purikas, siis on rõõm suur. Kahjuks tuleb vahel võtta vastu ka kurvavõitu üllatusi kui selgub, et sündinud laps on invaliid ning temast kunagi täisväärtuslikku elu elavat inimest ei saa. Mõnes mõttes see lapsinvaliidina sündimine vast kõige hullem polegi, sest selliselt sa ei saa tunda terve inimese elu ja olemist. Sa harjud paratamatult oma elu elamisega selliselt nagu oled.
Nii on lood ka minu sugulasega, kes sündis siia ilma 41 aastat tagasi lapsinvaliidina ning käinud on ta sanatoorses koolis. Ta elab üksinda ning omadega on ta hakkama saanud, kuid tema jaoks kõige tüütum asi on see, et tal tuleb iga viie aasta tagant käia arstlikus kontrollis, et saadaks taas bürokraatia korras teatud pabereid täita. Ometi on teada, et mehe tervislik seisund ei muutu kunagi. Invaliidsuspensioni saab mees 230 eurot kuus ning selle eest peab ta kuu jooksul omadega hakkama saama ning elektrit, korteriüüri ning muid teenuseid tasuma ning söögiraha peab ka sellest järele jääma.
Miks on vaja invaliidi jooksutada iga viie aasta tagant arstide vahet teatud paberite täitmise eesmärgil? Kas ollakse tõesti nii naiivsed ja arvatakse, et lapsinvaliidist võib saada terve inimene ning siis saaks invaliidsuspensioni ära võtta? Milleks selline bürokraatia vajalik on?
Kindlasti on samas olukorras ka paljud teised invaliidid, kelle puhul on teada, et imesid ei sünni ja nad terveks ei saa ning sellele vaatamata peavad nad arstide juures ennast näitamas käima, et oleks võimalik pabereid täita ning tuletada invaliidile taas meelde, et ta invaliid on.
