Kui pensioniametis registreeritakse sügava puudega isiku hooldajaks inimene tingimusel, et ta ei ole töötutes arvel ega käi ka tööl, siis peaks ju talle ka võimaldatama vähemalt miinimumpalga ulatuses
sissetulekut. Seaduse järgi on mul keelatud kasutada ise oma tütre invaliidsuse raha, kuid ilma seda seadust rikkumata sureksin nälga esimese kuuga.

On tõsi, et sellisesse olukorda sattunud inimesed (ja see võib juhtuda üleöö kellega tahes, nagu minugagi) on mõnitatud olukorras, kus tuleb käia (kui närvid vastu peavad) iga kuu sotsiaaltöötaja juures, et kirjalikult tõestada kulude suurust (mille hulka tõesti ei kuulu isegi liikumispuudega isikule nii väga vajalik internet), millest siis hüvitatakse ka vaid murdosa.

Näiteks olid ühel kuul kulud ravimitele ja hooldusvahenditele üle 200 euro, millest hüvitati 30 eurot. See on siis hüvitiseks liikumispuudega isikule, kuid mina, kes saan kuust-kuusse ca 60 eurot, pean sellega ka toime tulema, sest isegi küttepuude ostmiseks ei ole lihtsalt kohalikul omavalitsusel raha.

Kirjutasin ka sotsiaalministeeriumisse, kuid sealt vastati, et käigu ma iga kuu sotsiaaltöötaja juures ja asi ants. See on ju mõnitamine?! Olen täiesti ära vintsutatud emotsionaalselt ja füüsiliselt (sest halvatud inimest tuleb igal öösel vähemalt kaks korda keerata!) ja siis tee veel lisaks raamatupidamistööd sotsiaaltöötaja jaoks, jookse iga kuu ja palu almuseid nagu parasiit. Nüüd on lisandunud siis väljaminekutesse ka antidepressandid.

Tütar, kes nii väga eutanaasiat soovib, on sunnitud elama ja tundma süüd oma lähedastele tekitatud koorma pärast. Kahjuks on kõik kohad ka õelaid inimesi täis, kas või need, kes teiste õnnetusest kommentaariumis toituvad.

Eriti irooniline on see, et poeg suri poolteist aastat enne tütre autoavariid, abikaasal oli aastate eest seljaoperatsioon - selg praegugi täiesti haige, aga kõike alla neelates aitab ta ennastsalgavalt tütart tõsta ja tema krampi kiskuvaid jalgu lahti venitada. Seega elavad kolm inimest ühe invaliidi rahadest.