Georg Kirsberg: lömitamistaktikaga ei jõua Eesti kuhugi
Ajalooline järjepidevus ning viimase aja sündmused annavad sellele küsimusele selge vastuse. „Inimesed kõigepealt, siis ideed ja alles siis tehnika“ ütles kuulus sõjandusteoreetik Boyd. Sama paradigma võib üle kanda kogu riigi arengusse. Kõik algab ideest ja inimestest. Iga riikluse areng (või siis häving) põhineb teatud sotsiokultuursetel väärtustel, mille puudumist Eestis ka Lennart Meri oma Poliitilises Testamendis nentis.
Edukas saab olla vaid riik, mille juhid seavad riigi kui terviku huvi kõrgemale enda personaalhuvist – kas Eestis on seda kunagi juhtunud? Aga miks valitakse siis selliseid? Nagu igas veetilgas peitub ookean nii on igas inimeses rahvus. Alljärgnevas vaatame, mis fenomenid ennast eestluses ilmutavad? Riikluse ideest on parim näide meie idanaaber.
Alates 15. sajandi keskpaigast on Vene idee olnud üks – laienemine igas suunas. Seda on ellu viidud iga riigikorra ajal, nii tsaari Venemaal, kommunistlikul Venemaal kui ka nn. demokraatlikul Venemaal (tänapäevane versioon). Ka seal on olnud identiteedikriise ning mõõna perioode. “Venemaa minevik on tühine, olevik väljakannatamatu ning tulevikku pole tal üldse”, kõlab üks olukorda illustreeriv tsitaat 18. sajandist. Pjotr Tšaadajev lisas sellele, et “me pole maailmale midagi andnud ega ole suutnud sealt midagi üle võtta, meie mõtted on viljatud ning kõik, mida oleme teistelt saanud, oleme suutnud ära rikkuda”! Mõlemad tsitaadid kusjuures annavad täpselt edasi Eesti hetkeolukorda.
Kuna tegemist oli veendunud läänlasega, kelle ideed tsaarile vastukarva olid, lasi ta Tšaadajevi vaimuhaigeks kuulutada (jällegi näide Eesti ühiskonnast, mismoodi Laaneots vene traditsioone jätkab). Vene idee võimsusest ja selle kujunemisest võib lugeda Mauno Koivisto ja Andres Herkeli teostest. Samaaegselt N Liidu lagunemisega töötas Venemaa võimuladvik välja lähivälismaa kontseptsooni, mis näeb ette Balti riikide õõnestamist – see sujub ka hästi sest nii Eestis kui Lätis on palju tublisid poliitikuid (Eestis nimetatakse neid äraostmatuteks), kes vana peremeest rõõmuga edasi teenivad. Orava parteil õnnestus juba kogunisti sõjaväeluure, mis Kremlile tülikaks muutus, ära likvideerida.
Kus on aga Eesti enda idee peidus? Kas "Tões ja Õiguses"? Kas Vargamäe Andrese ja Pearu väiklane kemplemine ongi Eesti idee? Vaadates meil võrsuvat ühiskonda, tuleb konstateerida fakti, et on tõepoolest! Väga andekalt tõi selle esile hiljuti Tõnu Lehtsaar, kes tituleeris valitseva sõgeduseks.
Vaadates nii eestlaste, kui nende poolt võimule valitud poliitikute käitumist, tuleb Eesti ideele, Tammsaare ja Lehtsaare poolt esile toodud väiklusele ja sõgedusele, lisada veel silmakirjalikkus, valelikkus ja lömitamine. Eesti poliitikute leivanumbriks peale taasiseseisvumist on saanud oma rahva lollitamine ning maha müümine. Tänu lömitamismentaliteedile on allutud täielikult moskoviitide propaganda kahuritele, mis eestlust materdavad, alavääristavad ja mõnitavad.
Peale 20 vabaduse aastat pole endiselt suudetud tunnistada Teise maailmasõja aegseid vabadusvõitlejaid – mehi, kelle ideed peaks just meie tänapäevane ühiskond edasi kandma. Ettekäändeks tuuakse Waffen-SS’i vorm. Kummaline situatsioon. Samal ajal tegid natsidega usinasti koostööd ka soomlased, ja seda valitsuse tasandil (Eesti puhul tegutsesid vabadusvõitlejad valitsusest sõltumatult).
Veelgi enam, Mannerheimi kuju on tänase päevani Soome parlamendi ees. Rääkimata veel faktist, et ta valiti 2004 a. ajaloo suurimaks soomlaseks. Ka Kremli propaganda oli vakka! Teadmiseks ka veel asjaolu, et Saksamaa Bundeswehri kui ka suure osa tänapäevasest riigist ehitasid ülesse just tippnatid, nagu Richard Gehlen, Adolf Heusinger, Gerhard Graf von Schwerin jpt. Prantsusmaal oli tohutu palju natse, kogu tollane valitsus aitas usinasti kaasa Hitleri plaanidele. Selle eest vabandas ametlikult alles president Jacques Chirac 1995. aastal. Prantsuse Raudtee (SNCF) aitas aktiivselt kaasa holokaustile (aastatel 1940 - 1944) ja vabandas selle eest üle moka esimest korda 2010. aastal ja teist korda viisakamalt 2011. aastal peale seda, kui Ameerika valitsus ähvardas talle sealsel turul tegutsemiskeelu panna (just sellepärast, et ta varasemalt juutide eest vabandamast keeldus). Ei ole kuulda olnud, et venelastel või kellelgi muul sellega probleeme oleks. Eestlasi aga mõnitatakse – sest eestlane ei oska ega taha ennast kaitsta, muutudes sellega üha paremaks märklauaks suurvene šovinismile.
Eestluse mandumine ja rahvusiku identiteedi kadu võib täheldada väga selgelt võrreldes meie kahte vabariiki. Kui Eesti 1918. aastal loodi, suudeti oma vormis vaenlasele vastu astuda. Kohe peale seda hävitati Vabaduse väljakul seisnud Peeter Suure kuju. Olid ka tõsiselt võetavad plaanid Nevski Katedraaliga – kas maha lammutada või teha iseseisvuse panteoniks. Kahjuks jäi see teostamata.
Kui peale Teist maailmasõda Tallinnasse N Liidu võimude poolt puust obelisk püstitati, mille tipus viisnurk oli, lasid Eesti koolitüdrukud selle õhku. Taasiseseisvumisel ei saadud isegi Pronkssõduri utiliseerimisega hakkama. Alles 15 aastat hiljem suudeti mingit iseloomu näidagi ning teisaldati ta Eesti Kaitseväe Kalmistule – mis on aga veel hullem kui Tõnismägi. Eesti Kaitseväe Kalmistul on Vabadussõjalaste hauad, mida nüüd Aljoša valvab. Wabariigi ajal püstitati Kaitseväe Kalmistule Vabadussõjas langenute mauselom ja mälestusmärk – mõlemad hävitati hiljem sovijeti võimude poolt. Miks nende taastamise asemel viidi sinna okupandi sümbol?
Et soomlased püsima jäävad ja eestlased hävingule on määratud, oli tegelikult selge juba 20. sajandi lõpuks. Juba tol ajal ei võetud Soome mehi enam eriti Vene tsaari armeesse aega teenima, sest nendega oli pidevalt probleeme, nad hakkasid vastu – eestlane seevastu käitus ilusasti nagu tänapäevalgi. Seda kinnitas ka peale sõda üks vene diplomaat, kes nentis, et on hea, et me Soomet vallutada ei suutnud, see on väga isepäine rahvas, kellega on raske hakkama saada. 20. sajandi algul juhtus intsident, kus vene ohvitser läks Soome ülikooli loengusse ning hakkas soomlasi sõimama, mispeale üks tudeng ta maha lasi. Eestlaste võrdpilt selle kohta on Päts, kes 1939. aastal saatis Eesti sõjaväe Punaarmeele vastu puid raiuma, et venelastel lihtsam oleks. Veelgi enam, 1940. aastal liitis Eesti NSV Rahvakomissaaride Nõukogu (mille koosseisus valdavas enamuses olid eestlased) Eesti sõjaväe sootuks Punaarmee külge (Laskurkorpused).
Kummaline on see, et eestlane ega Eesti poliitik ei saa aru venelase mõtlemisest – Kreml hindab ainult toorest jõudu. Isegi Stalin austas soomlasi nende kangelasliku võitluse tõttu. Kui slaavile korra hambaid näidata, saad temaga sõbraks. Kui ta avastab, et nõrk ja haavatav oled, ekspluateerib ja mõnitab sind elu lõpuni (seda kinnitab ka vanem generatsioon, kes Punaarmees aega on teeninud).
Eesti poliitikud, kellest valdav enamus vene ajal karijääri tegid, peaksid olema sellest ju ometi aru saanud – isegi niipalju polnud parteis istumisest kasu. Kui Eesti oleks taasiseseisvumise järel koheselt vabadusvõitlejad au sisse tõstnud, poleks meil juba ammu selle teemaga mingit probleemi ja suhted Venemaaga oleks suurepärased. Mart Helme tegi hiljuti teatavaks, et Eesti riik on nõrk ja kardab siinset viiendat kolonni ning tal on tuline õigus. Eesti on sattunud väga halba ahelreaktsiooni, mille protsessid võimendavad üksteist – mida rohkem Eesti riik lömitab, seda tugevamaks viies kolonn muutub ja mida tugevamaks ta muutub, seda nõrgemaks muutub riik.
Iga tänapäevase ühiskonna idee põhineb mingil mineviku paradigmal. Eesti idee aluseks peaksid olema 19. sajandi lõpul tekkima hakanud akadeemilised organisatsioonid ja Teise maailmasõja päevil Eesti eest võidelnud mehed. Viimase asemel aga domineerib eestluses roiskunud kommunistlik lebra, mis suudab enda väärastunud silmakirjalikkusega ikka ja jälle üllatada. Vähe sellest, et Eesti riik ei suutnud Pronksiöö liidreid karistada, maksis ta viimastele lausa hüvitist.
Hiljuti tegi Euroopa parim rahandusminister Jürgen Ligi teatavaks, et ei kavatsegi Pronksiööl tekitatud kahjude eest hüvitist nõuda. Ei ole raske arvata sellise käitumise tagamaid – oleks ta hakanud venelaste käest raha nõudma, oleks oravapartei hulgaliselt vene hääli kaotanud, küll aga raha mitte välja nõudmisega ta eestlaste hääli ei kaota sest levinud mentaliteedi kohaselt ongi venelane siinmaal peremees ja võib lõhkuda palju tahab. Jälle näide sellest, kus rahvas väärib oma valitsejaid.
Eesti ühiskonna allakäigust annab tunnistust ka interrinde juhi Lebedevi 2500 euro suurune pension, samas kui Eesti pensionärid, kes "Balti ketis" osalesid, 305 eurot saavat ja vabadusvõitlejad prügikastist söövad.
Ta pole aga ainuke, Laar põlistas 1992 aastal meie kodumaa pinnale üle 300 tuhande umbkeelse, kellele siiamaani pensioni maksame! Samamoodi põlistas Nikolajev Meri 1994. aastal juulilepetega meile üle 20 tuhande tipp puna-julgeolekutöötajat, kes priskeid lisapensione saavad! Küsitav on ka see osa Eesti ideest, mille alusel Savisaar Eesti maksumaksja raha vene telekanalile PBK kandib, mille eest viimane Eesti vastast propagandat teostab? Tõesti ei soovi sellisele riigile makse maksta.
Mis saatus ootab sellise ideega riiki? Komi oblast! Idee puudumine ei ole mitte ainult eestlaste viga, vaid kogu soome-ugri (v.a. soomlased) rahva viga. Kõik meie hõimud on järk-järgult tumedasse asiaatlikku liitu imetud. Viimane jäänuk on veel Eestist ca. 2000 km ida pool jääv Komi riik, mis on lootusetult venestatud. Soome-Ugri Reich võiks olla ilmatu suur territoorium kuni Kesk-Aasiani välja, koos kõikide seal olevat nafta maardlatega. Isegi Lennart Meri sulest võib lugeda, et ennevanasti kui eestlane ida poole rändama hakkas, ta tükk aega tõlki ei vajanud. Kummalisel kombel on soomlased suutnud püsima jääda ja edu neile selles. Tunnen siirast häbi Eesti riigi, poliitikute ja rahva pärast (kes on need poliitikud valinud).
Selle asemel, et taasiseseisvumisel ühiskondliku idee aluseks näiteks kirjandusklassik Tammsaare võtta: “Ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis” ("Truudus", 1939), otsustati edasi minna läppunud sovijetlike võltsväärtustega, mis poogiti varakapitalistliku ühiskonna sisse, lisades eelpool nimetatud väiklusele, sõgedusele, silmakirjalikkusele, valelikkusele ja lömitamisele juurde veel jõhkra röövkapitalismi.
Eesti esimene kevad, laulev revolutsioon, mängiti lootusetult maha. Selle asemel, et edasi kanda Eesti eest võidelnud meeste pärandit, otsustati Pätsi kasuks, kes juba hiljemalt 1924. aastast (Magnus Ilmjärve andmed) Venemaad teenima oli hakanud. Teine kontingent “mõtte autoreid”, kelle vaim Toompeale viidi, olid punasulased, kes oma rahvast Pagari tänavale ja Kawe keldrisse saatsid. Väga paljud “Eesti riigi taasloojad” on andnud valeliku süümevande, mistõttu oleks pidanud nende kõikide mandaadid EV Põhiseaduse rakendamise seaduse §6 alusel tagantjärgi tühistama. Väga paljud olid teadlikud ja aitasid kaasa paljude eestlaste vägivaldsele saatmisele okupandi territooriumile, olles samaaegselt aga kohustatud ja õigustatud nende organite õigusvastast tegevust takistama. Sellega on nad pannud toime aegumatu sõjakuriteo, mis on kirjeldatud Genfi 1949. aasta neljandas (okupeeritud territooriumi tsiviilisikuid kaitsvas) konventsioonis, s.h. iseäranis artiklites 47, 49, 67, 76, 146, 147 ja 148, ning Eesti Vabariigi kehtiva karistusseadustiku paragrahvides 88 ja 97 (arvestades lisaks EV Põhiseaduse §123 ja §146 nõudeid). Riigil, mille olevik on võltsitud ja minevik ümber kirjutatud, ei saa olla tulevikku.
Ainuüksi plaan püstitada Toompeale Pätsi kuju, mille eestvedaja on N Liidu sisejulgeoleku alampolkovnik ja väliseestlaste järele luuraja Trivimi Velliste (õige nimega Veltsikov), on kummaline. Täiesti müstiline plaan on aga Tallinnasse püstitada massimõrvari kuju, kelle käed on hulga verisemad, kui enamikel tipp-natsi ohvitseridel (kes veel ei tea, siis Jeltsin on Tšetšeenia sõja alustaja ja Eesti iseseisvumine oli talle tööõnnetus). Selle suurepärase idee üks eestvedajaid on kommunist ja kaval vene juut Gräzin, mis tagamaad tal selleks on, ei oska hetkel arvata. Eesti teine kevad, aeg peale Pronksiööd, kus paljude eestlaste hinges tärkas lootus ning Savisaare tagandamiseks saadi 98 200 allkirja, luhtus lootusetult.
Eesti kolmas kevad – kui riigi esiõõnestaja Savisaar kord poliitikast lahkub – on juba ette luhtunud. Sest järgmise eestlasena müüs oma hinge Kremlile Eesti oma poeg Sven Mikser. Läbikukkunud poliitikuna, kes on minetanud kõik riigimehelikkuse riismed, heitis ta ühte Eesti riigi vastastega, kes avalikult tunnistada julgevad, et okupatsiooni pole olnud. Sellist sigadust poleks isegi Savisaarest oodanud. Eks Mikser loodab truu kutsikana Kremlist kannuseid saada ja noolib vaikselt asehalduri kohta. Kuid ühega pole ta arvestanud – Venemaa ei salli reetureid vaid kasutab neid tööriistadena. Ka Pätsi hoiti alguses Eesti riigi eesotsas edasi sest ta oskas hästi Eesti keelt. Samal põhjusel on ka Mikser oma erakonnas eksponaat. Sobiva aja saabudes saadeti nii Päts kui Laidoner Venemaale asumisele – küll saab ka Mikser oma palga kui venelane kord sisse tuleb.
Valskusel, korruptsioonil ja puna-sotsiokultuursetel väärtustel põhinev ühiskond on Eestist eemale peletanud paljud väljapaistvad inimesed. Neeme Järvi, peale ERSOst lahkumist, andis intervjuu ühele Prantsuse väljaandele, kus nentis, et Eestis aetakse asju veel kommunistlikul moel. Silmapaistev eestlasest arhitekt Ameerikas ütles, et ei taha Eestisse tagasi, siin on liiga palju korruptsiooni. Olümpiavõitja Salumäe tegi samuti hiljuti teatavaks, et tal on häbi Eesti pärast. Nii on jõutud paradigmasse, kus meediaruumis (mis on teatavasti rahvusliku idee peegeldus) ilutsevad Paari-Paavod, Liis Lassid, Evelin Ilvesed, seltskonnadaamid, keskpärased kommunistid, lapskindralid, sõgedad inimesed, fabritseeritud uudised, paisutatud intriigid jne. – aga täiesti tähelepanuta on jäetud inimesed, kelle töö ja looming tegelikult kajastamist väärib. Nii võimendab Eesti meedia negatiivse Menschenbildi tekkimist, mis on eestluse eksistentsile aga sama suur oht kui viies kolonn. Hiljutine Kroonika tegu Veiksaare ja Salumäega jätab lihtsalt sõnatuks.
Kogu Eesti ajalugu on olnud võitlus hea ja kurja, sõgeduse ja valgustatuse, eestimeelsete ja äraandjate vahel. Eesti riigi loomisel juhtus ime ja isamaalaste kriitiline mass ületas kvislingite oma (taasloomisel seda ei juhtunud, lihtsalt punasulased olid kavalamad ja tänu heale KGB koolile oskasid isamaalise maski all hästi esineda). Riigi organisatsioonikultuuri muutmine ei ole kerge sest kultuur tahab ennast vägisi taasluua. Iga uus juht käitub nii nagu käituti temaga, käitub nii nagu generalnaja linija ette näeb.
Selle tsükli muutmine on raske ja Eestis täiesti läbikukkunud. Peale kasvav noorpoliitikute kiht on omaks võtnud kõik “endiste” moraalinormid ja “äraostmatud” on isegi väikse hinnaga müüdavad. Lõpetuseks tuleb sisse tuua veel liinitruuduse fenomen. Võtan selle sõna üle Wolfgang Leonhardilt, kelle terminiga linientreu on hästi edasi antav Venemaal 1930. aastatel tekkinud, valskusel ja salakavalusel põhinev, ühiskonnamudel. Eesti praegune raamistik baseerub otseselt sellel. Liinitruu ühiskond aga hävitab ennast paratamatult ise.
Kui selliste ideede vaimus ja selliste “liidrite” eestvedamisel jätkata, võib eestluse lisada vanaugri, vanapermi, merja, muromi, meštšera, akkala saami, kemi saami, kreevini ja teiste hulka. Muideks, kõigi eelpool nimetatud soome-ugri hõimude taga ilutseb teatmeteostes rist – sest nad on surnud!
