Üksikvanema laps: tunnen end veel 26-aastaseltki nagu teismeline
Olen kasvanud terve elu emaga, mul on ka vanem poolõde, kellest sain teada, kui olin teismeline. Minu õde kasvas isa juures, kes on samuti üksikvanem. Selline kummaline seis, kuid ilmselt meie vanemad siis omavahel lihtsalt ei klappinud.
Üksik laps olemine on üksikvanema lapseks olemise kõrval veel eraldi teema, kuid minule tegi küll karuteene see, et mul kasvades õdesid-vendi kõrval ei olnud. Tagantjärele vaadates hellitati mind liialt, kuid samas jäi hinges millestki vajalikust puudu. Ehk teisisõnu oli kasvatus tasakaalust veidi ära.
Põhiline, millest ehk puudust tunnen, peale selle, et igatsen väga oma isa, on eeskuju, kuidas olla naine. Kuna mu ema on üksik, siis on ta ühel või teisel viisil ka isa eest ja seega mingil määral mehelik, kui nii võib öelda. Just otsustes ja tegutsemises, mentaliteedis, et üksi peab hakkama saama. See on kuidagi alateadlikult mõjutanud mind olema mehelik ja jõuline.
Lisaks jõulisusele ei ole ma perekonnas näinud toimivat suhet. Minu kahjuks või õnneks pole emal enam pärast isa eriti asjalikke suhteid olnud. Mitte nii pikki, et oleksin kedagi võinud kas või kasuisaks pidada. Mõnes mõttes on mul sellest hea meel, sest vastasel juhul oleksin ehk unustatud olnud, kuid üldiselt ma tõepoolest olen kuidagi väga puuduliku pildi saanud sellest, kuidas mehed-naised peaksid omavahel suhtlema.
Olen isiksuselt üsna domineeriv ja see on mind ennast hakanud häirima. Olen märganud, et mul on raske usaldada teisi inimesi, ehkki ma sageli ei oska pooltki nii hästi kui nemad. Meil pole emaga olnud eriti kellelgi loota ja see on muutnud mind ka meeste suhtes tõrksaks. Ma tunnen, et ma ei vaja nende abi.
Samal ajal tekitab igatsus isa järele soovi, et mu elus oleks ka mehi, aga suhted nendega ei tule loomulikult. End kõrvalt vaadates tundub mulle, et soov nendega suhelda on kuidagi alateadlik, samal ajal kui mõistus ütleb, et ma ei vaja neid.
Mul on kahju ka sellest, kibedus, mis emal on olnud terve elu isa vastu, on ka minusse juurdunud. Kui kuulen mingeid lugusid meestest, kes teevad naistele liiga, lähen sisemiselt keema. Mõnikord tahaksin nii kätte maksta mõnele, ehkki ma tean, et kõik mehed ei ole halvad. Mõistusega tean, aga neid tundeid, mis minusse on juurdunud, on raske võita.
Peale selle, et olen emotsionaalselt teatud mõttes haavatud, on mul olnud ka materiaalses mõttes raske lapsepõlv. Ma ei saanud endale lapsena kuigi palju lubada, võrreldes nii mõnegi teise lapsega ja see on tekitanud omamoodi kompleksi, et mina ei kuulu nende lahedate hulka. See arusaam on väga visa kaduma, ehkki ma püüan endale kinnitada, et ma ei ole mingi teine tase, kui ülejäänud.
Mul on kõrgharidus, hea töö ja kena välimus, kuid sisemiselt on mul päris raske end printsessina tunda. Arvan, et mingi panuse mu enesetundele on andnud ka see, et olen üksikvanema laps. Kuigi mul on elus praegu kõik üsna hästi, välja arvatud mõned raskused, siis arvan, et terves peres kasvamine on eelis, mida ei korvaks suurem tähelepanu hulk ega ka kogemus varasemast täiskavanuks saamisest. Olen märganud, et seda varajast küpsemist olen hiljem hakanud tasa tegema, nii et kahekümnekuueselt leian end ikka käitumas nagu teismeline, kuigi see etapp peaks elus juba läbi olema.
Kuigi mõned naised otsustavad endale lapse hankida, kui nad õiget meest ei leia, et oleks vähemalt lapski, siis mina sellist otsust küll teadlikult ei teeks. Ma oleks pigem lasteta ja täiesti üksi, kui looks pooliku pere. Mul on endal palju energiat kulunud, et oma emotsionaalseid puudujääke lappida ja ma arvan, et üks pooliku emotsionaalse pagasiga laps rohkem oleks hullem, kui lastetu karjäärinaine.
