Praegu ei oska veel politseigi öelda, kui palju Aardla Maaparandusühing eesotsas Uno Pautsiga on riigi ja Euroopa Liidu raha kasutanud sihipäraselt ja kui palju läinud pumba juures olnute taskusse.

Poisikese-east meelde jäänud kohta meenutades on luuletaja Henrik (algselt Hendrik) Visnapuud tabanud pahaendeline nostalgia: „Kärsitus lükkab sind hulkuma lagedaile väljule ja ahtakestele metsateedele. Sa ei oska nagu enam olla. Oled nagu keskelt katki. Mis on juhtunud? Sa hullasid päikeses ja vees, kuid nüüd on korraga vaikus su ümber.“ Luuletaja mõtles toona vaikust iseendas, seda, et kunagi haarab vaikus taluõuesid, kus häälitsevad ainult kanad, askeldavad endassetõmbunud solvunud olekuga eakad inimesed, laudad on enam-vähem tühjad ja teravilja kasvatab nelja küla peale ainult kaks talu – ei, sellist olukorda ei osanud luuletaja tundlik meel aimata.

„Nüüd algab kibekiire talude asutamine nagu Eesti Vabariigi ajal,“ ütles endine naabrimees Tõnu kakskümmend aastat tagasi. Koos vennaga püüti vene võimu ajal maksku mis maksab vanaema rõõmuks, kelle üks poeg oli 1941. aasta suvel kaotanud elu Tartus punavõimu mõrtsukate märatsemises 193 süütu ohvri hulgas ja teine poeg, poiste isa, päästnud enda Rootsi siirdudes, talukoht alles hoida.

Mitmel suvel nägi külarahvas hilisema poldri serval heinamaal lehmaheina varujaid, kes muul ajal istusid koolipingis – tulevane kirurg Tartus ja keemik Tallinnas. Laudas seisis lehm kuni vana Miili jaksas veel üle õue kõndida. Vennaksed Jüri ja Tõnu võtsid 1966. aasta suvel käsile vana maja ümbereehitamise. Pikapeale tuligi välja päris kena kahekorruseline maja. Punavõimu kukkumise järel kolis endine Johannes Hindi firma Desintegraator vanemtehnoloog Tõnu Ojamaa perekonnaga pealinnast maale vanaema tallu.

Küllap kunagi loetakse raamatutest ikke alt pääsenud rahva tärganud elujõust, talu taastamise paanidest ja raskustest. Nagu omal ajal trükiti Albert Kivikase „Jüripäev“, „Jaanipäev“ ja „Mihklipäev“ ning mitme teisegi kirjaniku talude rajamist kirjeldavad romaanid. Lugedes saame teada uue vaese riigi kõikvõimalikust abist uustalunikele: riik kompenseeris mõisate võõrandatud maad ja võttis üle võlad, riigi initsiatiivil hakkas tegutsema Maakrediidiselts, mis andis laene talude väljaostmiseks. Üksikasjalikult kirjeldab maareformi käiku Mats Traat romaanis „Muld lõhnab“. Selles ütleb kuldhambaga maamõõtja Martson Vabaduseristi kavaleri Alatare Jaani kohta pateetiliselt: „See mees on väärt vägevat ausammast, tema tõi meile vabaduse ja Eesti riigi, nii nagu pääsuke toob kevade.“

Tõenäoliselt pole see kirjaniku fantaasia, et ka pärast Vabadussõda tuli Eestisse Ameerikast humanitaarabi: äsja vanaisata jäänud popsitalu kuueaastasele pojale Nikolaile, kelle kasvatajaks jäi teenijatüdrukust ema üksi, määras vald naela suhkrut, naela riisi, pool naela kakaod ja purgi piima. Kirjeldades, kuidas toonagi võimu lähedal seisjad hullutasid vähemteadjaid seadusetähe punktidega ning kaotasid olulisi dokumente, ei hälbinud kirjanik arvatavasti reaalselt toimunust. Kuid huviliste tahtekindlus murdis kõik tõkked, maalapi said ka mõisamoonakad ja vabadikud.

Jaan Kaplinski raamatus „Seesama jõgi“ meenutab peategelane sugulaste naabrusse rajatud asundustalusid ja teeb mõtlema kutsuva üldistuse: „Eesti Vabariiik pidi oma algusaegadel olema väga iseäralik riik – väiketalupoegade riik, milletaolist vist polnud kusagil maailmas. Aga muidugi ei olnud sellisel riigil erilisi võimalusi selliseks jääda.“ Tuli võõrvõim, paisutas linnu ning kehtestas vere ja vägivallaga maalgi uue elukorralduse, mis leidis kuulsusetu lõpu kakskümmend aastat tagasi.

On nii inimlikult kui kirjanduslikult huvitav kõrvutada, et Kaplinski raamatu peategelane, kelles võib kohati ära tunda autori enda, ei kartnud Vasnapuu noorpõlveaegse elukoha lähedusse jäävat Röövlimäge, käis seal üliõpilasena sügavas padrikus õppimas, Visnapuu aga, kes oli röövlite arvatava peatuspaiga korduvalt läbi tuustinud ilma et oleks mingit röövtegevuse asitõendit leidnud, tundis pimedal ajal sealt möödudes alati kõhedust ning võttis suuna kaares üle põllu. Küllap hingitses põues kahtlus, et mine sa neid pahasid tea, millal uuesti elule ärkavad.

Tänased külamehed aga, kelle tagastatud heinamaad jäid omal ajal kuivendusalale ja pöörati pahupidi, ei saa Aardla poldriühingust kõrvale jääda, maaparandusseadus haaras nad liikmeteks ning kõik peavad hoolduses osalema ja maksma. Esialgu vaadati arengule lootusrikkalt. Et pole sugugi paha, kui Uno Pauts oskab heina kasvama meelitada ja maha müüa. Kuni said kuulda suurtest toetussummadest ja taipasid, et miljonid kroonid pole tegelikult heinamaa hooldustööde ega vee pumpamise eest tasumiseks kulutatud.

Tõnu Ojamaa ja teise küla elanik Anti Kalvet asusid tegutsema. Esitanud septembris 2010 põhjaliku kaebuse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA), jäid reageeringut ootama. Hiljem tuli ilmsiks, et PRIA on sama aasta detsembris suuresti paisutatud mahtudega töölepingute alusel ikkagi suured summad välja maksnud. Mitme aasta tarbetut rahakulu on kokku arvestatud ligemale seitse miljonit krooni. Osa raha tagastamist nõuab PRIA, muist tuleks tagastada Euroopa Liidule.

Uurimine seisab, sest pole leidunud ametkonda, mis võtaks kokku kahju ulatuse. Asjade käigu kohta ütles Ojamaa: „Televaatjad loodetavasti panid tähele Mihkel Kärmase järeldust: ükski instants ei ole tõe väljaselgitamisest huvitatud ja uurimine tõenäoliselt sumbub. Kinnitas ju minister Seeder riigikogus, et kahju pole tekitatud, ainult ühingu liikmed omavahel tülitsevad.“ Anti Kalvet lisab: „Ministril ei jätku mehisust tunnistada, et kogu see mitmemiljoniline projekt oli ränk viga nii majanduslikus kui ökoloogilises mõttes. Mina kui endine õppemajandi peaökonomist võiksin kahju välja arvestada, kuid pole instantsi, kuhu see esitada.“

Koolipoiss Hendrik aga oli ikka vapper kutt – kui luhad vastu kevadet lagedaks sulasid, pani tritsud alla, uisutas Aardla küla alt Emajõele ja jõge mööda Tartusse. Kõigepealt ruttas jaarmargit vaatama. Sõitis karusellil ning ostis portsu vahvlit, pliiatsi ja paar sulge. Raha uute tritsude ostuks ei jätkunud. Tuleb välja, et maarahvast on läbi aegade, sõltumata riigikorrast, pigistanud kitsikus.