Poemüüja: kliendid, ärge süüdistage kõiges müüjaid!
Kuidas meie tööpäevad tegelikult välja näevad? Alustame sellest, et sageli kestavad need 11 tundi või kauem, töö ise on rutiinne ja pingeline. Nii ei ole imestada, et müüjad on sageli väsinud ja kurnatud. Kindlasti on enamik teist kogenud juhtumeid, kus hinnad müügisaalis ei lähe kokku kassas olevate hindadega.
Kliendi vaatepunktist on muidugi süüdi müüjad ja mingis mõttes on see isegi õige, ent kas olete tähele pannud, et igal nädalavahetusel on poodides kampaaniad, kus tuleb ligi 10% hindadest ära vahetada? Selle töö jaoks ei ole kauplustes eraldi inimesi, vaid seda teevad oma tavapärase töö kõrvalt ikka müüjad. Lisaks tuleb meil kaupa välja panna, kuupäevi kontrollida, riiuleid korrastada, aegunud kaupa alla hinnata ja kõik see võtab aega, sest inimesed on ühed ja samad.
Nii jõutakse sageli hinnad vahetada alles lõunaks, veel hullemal juhul õhtuks. Vist ei saa süüdistada müüjaid selles, et hindade vahetamise päevadeks ei palka omanikud ja juhtkond tööjõudu juurde?
Kliendid on kiired süüdistama kõiges müüjaid, kuid vahel tuleks kriitilise pilguga vaadata ka oma käitumist. Näiteks kui ostate poest tänase kuupäevaga leiva ja avastate selle alles kodus, siis kas selles on süüdi vaene müüja, toidupood või teie tähelepanematus? Kui kliendid võtavad mõne kauba ja avastavad paar meetrit hiljem, et nad ei tahagi seda ning pistavad selle suvalisse riiulisse või virna, siis kas selle eest vastutab klient või müüja? Asi on eriti hull siis, kui tegemist on rikneva kaubaga, mida ei panda tagasi külmikusse.
Tihti võetakse toode, vaadatakse seejuures hoopis teise toote hinda ja kassas hakatakse hinna üle vaidlema. Kui müüjaga riiuli juurde minnakse, siis selgub, et "oi, ma ei pannud tähelegi, et see polnud see toode." Natuke rohkem hoolivust ja tähelepanu oleks vaja ka teie poolt!
Mõned süüdistused on veel hullemad. Kassapidajaid peetakse varasteks ja petisteks. See kõlab meie kõrvadele absurdselt, sest me ei saa isegi oma kassasahtlit ise avada. Sahtel avaneb vaid sularaha ostu ajal ja ka siis automaatselt. Kui kassapidaja küsib teilt, kas tšekki läheb vaja, siis kindlasti mitte selleks, et see kuidagi rahaks teha – see pole lihtsalt võimalik. Küsitakse hoopis selleks, et teie seda kassalindile ei jätaks või samasse maha ei viskaks, sest kassa ümbruse korrashoiu eest vastutab ikka müüja või kassapidaja.
Paljudes poodides ei ole kassapidajal võimalik isegi oma eksimusi parandada, näiteks kui mingi kaup läheb kassast läbi kahekordselt, siis selleks tuleb kutsuda vahetusevanem või juhataja, kes ainult oma kaarti kasutades saab vea parandada. Nii ei tohiks ka nõuda kassapidajalt rapsimist, sest vahetusevanema tulek võtab aega oluliselt kauem kui rahulik töötamine. Me pole ju masinad, vaid siiski inimesed, kuigi vahel tekib tunne, et inimestena ei kohtle meid ei kliendid ega ülemused.
Enamus teist ilmselt ei tea, et kassapidajaid jälgivad kaamerad, kus on samaaegselt näha kassalindil jooksvad kaubad ja kassat läbivad kaubad. Iga väiksemgi rikkumine võib maksta kassapidajale tema töökoha.
Muidugi, ka müüjaid on igasuguseid. Seda tõestab ka hiljutine juhtum töö juures. Istusin rahulikult kassas ja tegin oma tööd, kui järsku ulatas üks klientidest mulle oma rahakoti ning palus mul sealt ise summa võtta. Klient oli neljakümnendates proua, kes ütles, et oli oma prillid koju unustanud. Võtsin kotist vajaliku summa ja veel imestasin, et on ikka julgus niiviisi raha võõrale inimesele usaldada. Seal oli päris palju erinevaid kupüüre.
Möödus umbes tunnike ja sama proua oli taas kassa juures. Kas tõesti mingi probleem? Ei, hoopis meeldiv üllatus – nii temale kui ka mulle. "Teate noormees, vähe sellest, et te olete nii viisakas alati kui ma siin käin, aga te olete ka aus ja korrektne. Läksin koju, lugesin raha üle ja sealt polnud sentigi rohkem võetud kui vaja!" Vastasin, et see kuulub minu töö juurde, teisiti ei saaks ma poes töötada. Selle peale kuulsin, et enamasti on kassapidajad rohkem võtnud ja on ka nähvatud, et kui raha lugeda ei oska, siis minge vanadekodusse.
Ma ei väidagi, et kõik kassapidajad sobivad oma ametisse ja on viisakad, aga tean, et ka paljud kliendid ei vääri normaalset teenindust! Nii oli mul oli juhus, kus tervitasin klienti ja selle peale nähvati, et tehke oma tööd ja jätke oma viisakus endale. Arvate, et see on normaalne käitumine? Head kliendid, palun aidake müüjate elu veidigi kergemaks muuta.
Alustada saab väga lihtsatest asjadest. Kontrollige palun poodi tulles, et teil on pangakaart või raha kaasas. Nüüd ju teate, et kui kassast on asjad läbi läinud, siis ei saa kassapidaja neid ise kustutada. Tipptundidel on väga tihti juhuseid, kus keegi avastab, et tal pole raha kaasas ja palub kaubad kõrvale panna, kuni ta tagasi jõuab. Sellega panete te kogu järjekorra ootama kuni vahetusevanem tuleb ostu annulleerima. Väga raske on töötada kui pikas järjekorras hakkab keegi täpset raha otsima ja kõik tagapool seisjad arvavad, et kassapidaja on aeglane ja ei oska oma tööd.
Sama lugu on kliendikaardiga. Kui teil on see olemas, siis võtke see varakult välja või jätke meelde, kust seda rahakotis leida. Olge head ja kontrollige poodi tulles, kui palju on pangakontol raha. Kui kassas selgub, et teil pole selle või teise asja jaoks raha, siis panete te taas kogu järjekorra seisma ja enda järele ootama. Süüdi on aga alati kassapidaja!
Kallid emad, ärge tulge poodi lastega, kui te ei suuda neile selgeks teha, et asju ei tohi lihtsalt riiulist haarata ja mujale visata või te ei suuda midagi ette võtta kui laps kogu aeg karjub. Kurb on ka see, kui kassas räägitakse telefoniga, pööramata tähelepanu kassapidajale või sellele, et aeg oleks kaupade eest maksta.
Eksimine on inimlik ja halbu päevi on nii meil kui ka teil. Proovime siiski vastastikku üles näidata viisakust ja lugupidamist. Viisakaid ja toredaid kliente on alati meeldiv teenindada ning teie meeldiv suhtumine hoiab naeratuse ka meie nägudel. Aitäh!
