Interneti vahendusel keelt õppides võid väga piinlikku olukorda sattuda
Kas ma aga saan kõigest aru, mis loen? Kaugel sellest! Selleks ma loengi ja tõlgin sõnaraamatu abiga (kui eriti huvitav teema minu jaoks - juhtub muidugi harva), et hakata aru saama. Siin aga peitub üks oht, mis võib teha teie keeleoskusele karuteene.
Järgnevalt üks meenutus üheksakümnendatest. Tööga seoses puutusin kokku sakslastega, nemad küsisid kord nii: "Oleme tähele pannud, et te, eestlased, räägite suhteliselt hästi saksa keelt, kas on teil see keeleõpe koolides nii tugev, käite kursustel või miskit muud?" Mina olin tollal suur kinohuviline ja lugesin (sõnaraamatu abiga loomulikult!) ajakirja „Kinohit” – saksakeelset filmiajakirja, mis oli kiirematele huvilistele kioskitest saada.
Sakslaste nägudel nägin virilaid muigeid ja mulle öeldi otse: „Leidsid sa, mees, ka „keelekorrektse materjali”, mida lugedes oma oskusi arendada. On palju korrektsema keelekasutusega väljaandeid!” Ega see tõdemus minu huvi „Kinohiti” vastu vähendanud, aga sain aru, et mitte kõik uued väljendid, mis sealt teada sain, ei sünni mitte tööalaselt kasutada. Mind võidakse valesti mõista või teen lihtsalt margi täis...Kujutage endale olukorda teistpidi ette: teile tuleb ärikohtumisele lipsustatud härrasmees Saksamaalt, kes on ka omal käel eesti keelt õppinud, surub teil kätt, naeratab ja ütleb sellise mõnusa baieri aktsendiga: „Moens säinad, mida värki mürate?!” Piinliku olukorra päästab vaid tugeva huumorisoone olemasolu.
Tegelikult ei tea ma tänapäevani, mida ikkagi lugeda ja mida mitte. Keeleoskus ei ole mul nii hea, et ise aru saaksin: siin ei ole asi korrektne - kasutatakse liiga palju kõnekeelt ja mitteformaalseid väljendeid, pealegi pole see eesti keelgi mul 100% käes - ikka ja jälle tuleb ette „üllatusi”. Keeleõpe on vist elukestev.
Niisiis teen väikese üleskutse: keeleteemaga rohkem kursis olevad inimesed (ehk satub võõrkeeleõpetaja või filoloogki lugema) võiksid siin kommentaariumis kirjutada, milliseid tasuta internetiväljaandeid võiks lugeda, kus oleks korrektne keel. Samas võiks ka välistada need kohad, mida keelearendamise seisukohalt kindlasti lugeda ei tohiks. See oleks väike panus meie kõigi haritusse.
Millised keeled? Kord küsiti ühelt nö polüglotilt: mis keeli te oskate? Küsija pakutud vene, saksa, inglise ja soome keele kohta ütles ta, et need ei lähe arvesse(?!), need on loomulikud. Nojah – polüglotile need „arvesse ei lähe”, aga tavalised kodanikud võiks ju nendest alustada ja jätkuvalt õppida ja õppida, aga niimoodi rõõmsalt, et tegevus ei muutuks tüütuks. Ehk jõuame kunagi ka „nasaalitseda ja „err”-i põristada” või „ühesilbiliselt vingudes” Aasiasse kiigata.
