ERM, Armee ja murdja Masukene ehk lahendus ERM-ile
Ning ka siis tahab igaüks eraldi rohkem silma paista, kiita saada jms. Kuidas "penid" ühe katsuse alla said, kus ja mismoodu kujunesid, see on täiesti omaette lugu. Ja pikem. Kas või see viimane - murdja Masukene. Mine võta sa kinni, kas tegu on 700-aastase pideva vindumise või vaid viimase paari aastase mandumisega, milles Eesti juhtfiguurid end kui kalad vees tunnevad. Igatahes on loomake ärgas, närib igas eluvaldkonnas kõõluseid ja karva all pole kortsusid näha. Kohatine rähm silmas, aga no kellel ei juhtuks? Armee on ka tegija. Vähemalt medalite järgi ta kaeles. Keda kõiki poleks ta nüpeldatud. Praegu küll seisab asi vaid oma tankiarmee taga, aga kauaks sedagi.
Lugu ise on aga esikloomale ehk siis ERM-ile pühendatud. Selle nimetaminegi üksi tekitab muidu rahulikus ja joviaalses kultuuriministris väikesed tõmblused. Ta kaotab muheda huumeorimeele ning käsi küündib eriti suure kellu järgi. Ilmselt on need EÜE härdad mälestused ja esivanemate tuhk, mis koputamas. Et aga kaevata hästi suur (pikk) auk, valada sinna hästi palju betooni ja tuua kokku kolossaalselt vöökirju. Siis jääb pärand ja eestlase olemus igikestma, kultuur lööb kahel otsal lõkendama ning rahvas tormab (viimaseid pimedaid talveöid kasutades) end vihinal taastootma. Leelutades sinnamanu isamaalist laulutsüklit.
See selleks, aga kirjutada tahtsin hoopis sellest, et ega ERM-i kuju ja värv pole tähtsad. Ei ole ju? Peaasi on, et ta tegeleb ettenähtuga. Seega, 60 miljoni euro semel saaks suurusjärk väiksema rahaga väga ilusti hakkama ning tulemus, kui külastajaid lugeda (sügisel ehk pärast valmis saamist) oleks suurusjärk või mitu etem.
Et mida siis teha nii ilusa hõllanduse teostamiseks? Kõigepealt tuleks kellu nurka panna, korraks maha istuda ja meelde tuletada, mis ajajärgus me elama oleme sattunud, mis võimalused on meil käsutada ning et tegu on ju e-Eestiga. Või ei olegi enam? Igatahes on võimalik teha e-ERM-i, seda kohe, olemasolevate ressursside baasil ja ilma eurobürokraatidele nutulaulu laulmata.
Selge on see, et fondid ja hoidlad ja ka mingi vahetuvate ekspositsioonidega ruumimaht on vajalik. See on ju ka praegu olemas ja seda on võimalik väikest viisi ja tasasel moel suurendada, kaasajastada, parandada. Muuseum ise aga tuleks täielikult digitaliseerida ja suunata üle interneti avaruste teistele maile/rahvaile õpetuseksja kalevite kange rahva apoteoosiks. Kunsttõelisuses saab teha muuseumi nii pika ja laia kui vaid tahtmist (progemise mahtu) satub olema ja seda saab kahe sõrmenipsu pikkuse ajaga ette näidata Kurru-Nurru-Vutimaa kunnile kui viimasele ta alamad on muidugi püsiühenduse võimaldanud.
