Lugeja: noored sunnismaisteks pärisorjadeks?
Tõsi see on, aastasadu oleme sunnitud võõrale võimule nii mõõga kui ka lauluga vastu seisma. Üle elasime. Aga olukorras, kus võõras võim enam ei ähvarda, tuleks laialijooksmise vältimiseks ikkagi ühine vaenlane leida. Ja kui täpselt ise aru ei saa, kelle või mille suunas peaks kivi viskama, siis tabamise tõenäosus kasvab oluliselt kui välja valida kõige suurem või pikem isend. Ah jaa, lisaks kõige vastandumisele tõstaks maarjamaalastes esile maniakaalset kalduvust rehepaplusele. Kus vesi vähegi sogasem, sinna oma õng sisse visatakse – äkki näkkab.
Kogu Eestit ühendab ühine mure - minnakse ära. Minnakse vallast linna, linnast suuremasse linna, suuremast linnast pealinna ja pealinnast juba üldse välismaale. Ja siis üritamegi iga hinna eest käte ja jalgadega kinni hoida nendest noortest, kes tahavad kogeda ja näha midagi rohkemat kui aiaäärset tänavat. Ja vaatamata sellele, et õpilaste arv on vähenenud kolmandiku võrra, hariduslik kihistumine kasvab iga päevaga, oleme kategooriliselt selle vastu, et midagi võiks muutuda.
Argument on kohapeal ju arusaadav - kui vallast kaob gümnaasium, siis kaob sealt ka elu. Tõenäoliselt paljud saavad sellest isegi aru, et ehk vaid üksikud poolpansionaadi tüüpi külagümnaasiumid suudavad konkurentsivõimelist keskharidust pakkuda. Kes viib lihtsalt lapsed parema tuleviku lootuses kaugemasse kooli ja kellel see võimalik ei ole, on lihtsalt vait. Kui aga väga suurt kisa teha, siis saab sinust tõenäoliselt rahvustoit naabri laual.
Aga teate, kuidas seda tegelikult nimetatakse? Seda nimetatakse sunnismaisuseks, millega vanal ajal kinnistati talupojad oma maa külge ja neil piirati liikumisvabadust elukoha valikul. Nii me vargsi tahamegi oma noored muuta sunnismaiseks, et nad koduvallast kuhugi ei läheks. Kas sellise hääbuva hariduskorraldusega ei terenda meile hoopis feodaalse ühiskonnakorralduse taassünd?
Või kus tegelikult hetkel oleme? Teada-tuntud mõtleja Karl Marxi käsitluse järgi ehk veel kapitalismis, millele eelnesid orjanduslik kord ja feodaalaeg ning järgnes õnnis sotsialism. Samas, kõrghariduseelnõu arutamisel kõlasid aga juba häälekalt nõudmised, et peaksime oma arengus järgmise sammu astuma ja kapitalismi pahed selja taha jätma. Tõsiselt, sotsialism oli juba päris käega katsuda – riigikogu ees punaseid lippe energiliselt lehvitav rahvamass ning pjedestaalilt kostvad sütitavad kõned andsid paljudele selleks vähemalt lootust.
See unistus ei saanud muidugi kaua õitseda - veel enne kõrgharidusreformi otsustavat haamrilööki mõjus külma dušina ühe panga juhtivtöötaja üleskutse, et riik peaks sõlmima iga tudengiga koolituslepingu. Lepingu alusel maksaks riik õppemaksu ning tudeng kohustuks rakendama oma teadmisi Eestis mingi aja jooksul.
Jätan nüüd kõrvale juriidiliselt korrektse kriitika, et oleme Euroopa Liidu (mille aluspõhimõteteks on kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumine) täieõiguslik liige. Pigem küsiks, kuidas nende noorte sunniviisiline rakendamine Eestis siis toimuma saaks, kehtestame riikliku palgapoliitika koos nõukogudeaegse suunamiste süsteemiga? Tõsi, ideaalis saaksime maapiirkonnad jälle täita kvaliteetse tööjõuga, kuid astuksime Marxi mõttes hoopis paar sammu tagasi – orjanduslikku korda.
Aga mis ma tahtsin öelda ilma, et keegi solvuma peaks. Ehk on teinekord paslik hetkeks aeg maha võtta, tassike teed juua ja rahulikult mõelda. Ühelt poolt võtame nurinata vastu kõik need eurod, mis Brüsselist meie poole teele saadetakse. Nõuame veel juurdegi. Teiselt poolt oleme nagu pioneerid, kes vankumatult seisavad selle eest, et siitpoolt midagi suure kulakust vennale kaukasse tagasi ei läheks.
Ma kaldun arvama, et globaliseeruvas ja avatud maailmas Ivan Sussaanin kestvat õnne meie õuele ei too. Kurba ja õpetlikku lugu Kalevipoja mõõgast, mis meie rahvast vaenlase eest kaitsma pidi, teab ka iga koolijüts. Et ärme muretse selle pärast, et noored lahkuvad laia maailma. Muretseme parem selle pärast, kuidas muuta elu Eestis selliseks, et läinud inimestel oleks koht, kuhu tagasi tulla.
