Sõnade arv on vähenenud kaks korda, taandareng jätkub
Selleks, et tänapäeva maailmas pinnale jääda, peab väikerahvas olema haritud, tark ja paindlik. Peab andma endale aru, kust ta tuleb, aga üritama ühtlasi ka selgeks teha, kuhu ta minna kavatseb. Sest kuhugi me ju ometi tõttame, kui meil on kogu aeg nii kiire, et pole aega mõelda - pole aega mõelda ka seda, kuidas me oma mõtteid väljendame, pole aega lugeda, pole aega tunda ega tundeid väljendada.
"Nii ei ole õige. Keegi ei räägi nii. See ei ole grammatiliselt korrektne. Seda sõna ei tohi selles tähenduses kasutada. See ei ole eesti keel." Pea kõik on saanud ju sellise pahandamise osaliseks ning kellel on õigust meid süüdistada, kui piir kõne– ja kirjakeele vahel on muutumas õhkõrnaks.
“Kas teie köögisahtel on täis nüridaid nuge? Pole midagi tüütumat kui lõigata köögivilju nürida noaga.” Topshopi müügiesindaja ütles mulle, et reklaamid ei pea olema korrektses eesti keeles, vaid võib kasutada neis kõnekeelt. Kuid miks seljuhul ei või olla ka kõnekeel korrektne, kui tulemusena see ühtlustaks me emakeele? Miks keelereeglid ei eksisteeri objektiivselt kõigile?
Niisiis erinevatele inimestele, organisatsioonidele sarnanevad keelereeglid, kas pigem loogikareeglitega, mille praegune versioon on püsinud enam-vähem muutumatuna juba sajandeid ja näib üsna ainuvõimalik, või siis mõne mängu reeglitega, mida vastaval situatsioonil saab vajaduse korral oma tahtmistmööda muuta.
Samas väiklane oleks öelda, et keel on mingi kasutajatest sõltumatu, valmis, lõplik ja muutumatu süsteem: Eesti Keele Instituudis otsustatud, terminitega määratud või muul viisil ette antud. Kuid paraku selle reeglid tuleb ära õppida ja neist seejärel kinni pidada. Reeglite rikkumine on viga, millega automaatselt kaasneb negatiivne väärtushinnang.
Sellele järgneb hoiak, kus eestlane häbeneb eesti keelt. Siinkohal tuleb mängu mõni võõrkeel, mida oma emakeele lihtsustamiseks ning suurema ringkonnaga suhtlemiseks kasutusele võetakse. Kuigi need poolkeelsed sõnad ja väljendid on ikka kipakad - väliselt võivad nad olla sujuvad ja ladusad, aga natuke pealispinda kraapides avastad hõreda sisu. Nende nn euroinimeste fraaside, žestide ja mõttejuppide virvarris võib vahel olla isegi mingi süsteem, mis aga kindlasti puudub, on sügavus.
Kui A.H.Tammsaare, näiteks O.Wilde´i tõlgetes, kasutas 30-sõnalisi lauseid, siis nüüdseks on sõnade arv vähenenud ligikaudu kaks korda. Kui see taandareng sedasi ka jätkub, siis varsti on meil maailma klassikatest alles vaid lihtsustatud lühivariandid: kaante vahele pandud brošüürid, kes kellega käib, kuhu läheb ja kes kelle maha lööb? Ning need ei ole mitte raamatud, vaid laibad, millest igasugune hing on lihtsustamiseks ja lugemise «kiirendamiseks» välja pigistatud.
Sest kuhugi me ju ometi tõttame, kui meil on kogu aeg nii kiire, et pole aega mõelda - pole aega mõelda ka seda, kuidas me oma mõtteid väljendame, pole aega lugeda, pole aega tunda ega tundeid väljendada. Niisiis me kiirustame, lihtsustame, lühendame selleks, et jõuda tippu, et oleks kergem teineteist mõista. Kuid tekib küsimus – mida me teeme siis, kui oleme jõudnud sinna, kuhu me kiirustasime?
