Rokkiv võistulaulmine ehk mis hakkab juhtuma IRL-i suurkogul
Viimane omakorda päädib jällegi nende kollektiivide võistulaulmisega „Tõmba pintsak, viska kampsik, tulge poisid, tulge naised, kõik keskpõrandale kokku“. Ja seda kõike juba sellel laupäeval.
Vanilla Ninja tüüpi staari ei ole
Vaadates laekunud esinejate nimekirja, võib öelda, et võrreldes möödunuga on läinud veidi põnevamaks. Seoses võistluste reeglite muutmisega (noh, seda ahviti taaskord Eesti Laulu pealt, kes ka kogu aeg on reegleid täiustanud), on sel korral suuremate ja klassikalisemate koosseisude ning massiivse sümfonismi asemel taaskord imearmsad biit-, kammer- ja popkooslused.
Pintsakpoisid on sel korral väljas koguni kahe poistebändiga. Ühes m-ministeeriumi esindus koos medalisäras sportlastega. Teisel pool poiskeste klassikalised hitid vanas heas ostan-ära-osta-mind-ei-saagi-üldse-osta võtmes. Back’i laulab selles teises koosluses aga akadeemik Ene ise. See asjaolu lisab lihtsalt soliidsemat mõõdet. Viimasel ajal ongi hakatud popis üha rohkem klassikalisi pille kasutama.
Mõlemas bändis täidab eestlaulja osa Reinsalu Ummi. Ehk on tal imagoloogilisi vajakajäämisi. Ehk pole ka otseseid eeldusi päris Kerli või Vanilla Ninja moodi läbilöögiks. Aga kohalikul turul on ta kindlasti potentsiaaliga popartist. Sulole ja Meie Mehele täiesti arvestatav konkurent. Ja kui eelmainitud on oma lae juba saavutanud, siis Ummil on veel minna ja minna. Koit Toome juba ootab.
Kampsikutel oli bändi kokkupanekuga (puudus heal tasemel dirigent ja promootor) taaskord raskusi, mistõttu ei teagi täpselt, millises koosseisus lõpuks lõõtsmoonikutele hääled sisse pannakse. Lõppkontserdi osas on siin ehk ainult üks dilemma. Kas otsustatakse välja minna Kojamehe ABS’i ja Kulo nostalgiast kantud laulude võtmes või keskendutakse hoopis Andres-taadi budistliku rituaalmuusika sugemetega esitlusele. See on suur küsimus. Ja pole ju ette teada, kumb võiks olla edukam. Üks on aga kindel. Kojamehe eelmise aasta hittlugu "Naised – suhtuge armukesse kui anonüümsesse vibraatorisse" (Buduaar, 18. veebruar 2011) sel aastal enam kindlasti laineid ei löö.
Puuduvad remixid ja ilus naine
Märkimisväärne on asjaolu, et poistebändide manageride ja produtsentide tagatuba tegi sel korral väga asjatundliku otsuse. Nimelt ei tooda võistulaulmisele välja oma viimase singliga „Passiivne kinnisvaraomanik“ totaalselt põrunud Mulgimaa kohalikku talenti Kabrat. Detsembrist jaanuarini kestnud singli lansseerimisperioodi lõppedes ei osanud isegi plaadifirma aukohus midagi enamat kui tühjalt käsi laiutada. Aga kui ei ole kaotajaid, ei ole ka võitjaid.
Mõneti sama üllatav on asjaolu, et juba aastaid uut hingamist mitte leidnud ning üle päeva oma label’i alla kolida ähvardav, poiste hulgas hellitavalt Lukashenkaks kutsutav artist on platsis, nagu viis kopikat. Repertuaaris paraku kahjuks endiselt joig ja itkud. Kusjuures ei mingit autentsust, puhas taidlus. Teeks siis kasvõi mõne remixi. Aga ei. Mängib ikka oma kitsale publikule ning rahuldub igavese teise, kolmanda ja neljanda tiitliga. Mis teha. Eesti mehe jonn jätab ta alati teiseks.
Üllatusi ja värskemat meeleolu loovad sel korral tüdrukuteansambli Liisa liikmed, kus lisaks eeslauljale lõõritavad back’i poolel Kaia, Annely ja Helen (tema kohta öeldi mulle fännikontorist, et ilus naisterahvas, teiste kohta epiteete ei lisatud). Kui mitte enamat, siis kindlasti pakub see kiirelt kokkuklopsitud bänd konkurentsi kunagisele hitivabrikule ja kultusansamblile Laine.
Ei tea, kui palju on siin vana Laari Mardi või Reisneri Jaanuse (kelle abil Laarigi teine tulemine teerulliga ära vormistati) soovitusi, aga kõlab igal juhul paljulubavalt ja uhkelt. Lisaks eelmainitutele astub üles ka rida vabatmehi ning veel üks jazz-, proge- ja indie-rocki piirialasid kompav bänd haridusterminaator hiid-Jack’i juhtimisel.
On europopile alternatiivi?
Milline võiks olla analüütiline lõppjärelm tulevase võitja ennustamisel? Paraku üsna ühene. Konkursside tulest ja veest läbi käinud poistebändid on edukad ka sellel korral. Nemad on kõige enam lugenud reegleid, tegelenud fännibaasiga, pannud raha promotuuride alla. Kuna nad on ka kõige sportlikumad ja parema tervise juures, siis jõuavad nad oma austajatega ka rohkem viina visata. Sellest kõigest aga populaarsus muidugi ainult kasvab.
Neil on professionaalsed managerid, promootorid, sponsorid ja laulukirjutajad. Kuna plagieerimine on sellel konkursil lubatud, siis tuleb libalõhmuseid kui vändrast saelaudu ning orienteerumine keskmisele europopile toob edu nii Elmari kui SkyPlus’i kuulajaskonna hulgas. Muusikakriitik ütleb selle kohta igav keskmine, aga rahva maitse vastu ikka ei saa.
Liisa tõmbab uue tulijana kindlasti aasta uustulnuka tiitli, kuid Ewerti laadset komeeditõusu on siiski raske oodata. Kui just lõppkontserdil mõni eriliselt rahva südamesse minev hüpnotiseeriv pala esitlusele ei tule. Just rahva, sest erinevalt Eesti Laulust ei ole siin mingeid kombinatsioone žüriiga ning kehtib vana hea vox populi, vox dei põhimõte. Kuigi asjaolu, et enamasti on publiku hulgas olnud seni üsna suur meeste esindatus, võiks ennustada neile suuremat palju edu. Paraku on seal aga palju neid, kes naistebändile küll särasilmselt silma teevad, kiibitsevad ja nendega flirtida üritavad, kuid siis ikka igavat europoppi viljelevate poisikeste poolt hääletavad. Sellised need mehed juba on. Igav. Aga põnev. Igale midagi.
Kindlasti pääsevad väljavalitute hulka ka mitmed kampsunites kohale tulnud esinejad, kuid nende domineerimine jääb organisatoorsete võimete puudumise taha. Samuti ei ole kõikidel nende fännidel võimalik laiade laante ja lumemägede tagant oma suitsutaredest füüsiliselt kohale sõita. Vaesed ajad. Lisaks räsivad nende ridu ka vanus ja haigused. Eile kuuldud tsitaat „Lukas küll palus, aga mina vana mees ei kannata sellist pikka bussisõitu kohe kuidagi välja…“, ilmestab kujunenud olukorda üsna hästi.
Vabatmeeste saatus on kahjuks juba sajandeid ette teada olnud. Ja lõpuks tuleb veel välja, et vabad mehed kaotavad filmi jooksul oma vabatmehe staatuse ja löövad jälle kellelegi pistoda rindu. Või langevad ise, seesama terariist seljas. Kurb. On ju ometigi just nende hulgas neid tõeliselt unustatud talente. Või siiski? Luuraja ei tohiks ometi vääratada. Ja nii lähebki.
Tähed ja tähekesed
Ennustan, et Kuldsuu peakarika tõstab sel korral pea kohale Ummi & The Band. Talle järgneb puhas vanakool ehk meile juba tuntud kuldne trio – puuhaamrit vööl kandev akadeemik, minister Juku ning vana rasva ja tekitatud kahjutunde pealt veel ka nutulaulumeister Lukashenka. Tuleb muidugi tunnistada, et nutulaul tuleb tal ka paremini välja kui miski muu. Elu keeb, aga õrnal tulel.
Täielik põrumine ootab ees laulva lapstähena taevasse sööstnud Tsaka-Tsaka meistrit Sahka ja põlist Valga poissi Mihket. Neist esimest vaevab lisaks kroonilisele rahapuudusele (makseraskused staaridele kehtestatud igakuise kümnise maksmisel, plaadifirma suvepäevade tasu olla temalt pool aastat välja nuiatud ning pidavat isegi ametnike käest võlgu tegema) ka häda, et peale edukat karjääri algust ei olegi ta oskuste puudumisel leidnud endale õiget laulukirjutajast hitimestrit. Seetõttu peab endiselt üksnes vanu äraleierdatud palakesi lõõritama. Kena näolapp, kaunid lokid ja särav naeratus lihtsalt liiga kaua ei müü. Eks ka liigvarajane tähesära ning popstaari elu juurde kuuluv alkohol (värskelt on meeles veel kurikuulus Pärnu juhtum) on teinud oma töö. Nüüd lahkub veel ka tema promootor Mart ning mis temast edasi saab, teab vaid tuul väljal.
Mihke aga on vahepeal poiste hulgast meeste sekka üle läinud ning Ken poisiga Barbi pärast tülli pööranud. Seetõttu saabki ta loota ainuüksi Harjumaa vabadike ja mõnede intellektuaalide toetusele. Ivo Schenkenbergi väesalk sellist korralagedus teatavasti ei salli ning moodustas Tallinna põgenenud talupoegadest linna kaitseks oma väesalga. Mis sellest kõigest lõpuks Pihkva all sai, mäletavad ajaloolased hästi. Ei aidanud isegi bojaaridele tasuta elamislubade pakkumine. Nii need talendid hukutataksegi.
Kes siis meil veel oligi…ah jaa – hiid-Jack. No kallid inimesed. Kuigi jazz- ja proge (ning isegi indie) on kõik juba aastakümneid oma kohalolekuga meid hellitanud, siis ei ole siin endiselt midagi vastu panna mainstream popile. See jääb ikka veel üksikute intellektuaalide elitaarseks mõttearendust toetavaks meeliskeluks. Taaskord kahjuks.
Muusika ja maitse
Aga üksikisikule, kes sa sellel palaganil osalema oled määratud, kutsutud või palutud, soovitan ma südamest ainult ühte. Ära vali sel korral ainult mingitest hoovustest või oma muusikalisest maitsest pimestatuna. Vaata veidi laiemalt. Jagugu ruumi nii Ansipi lemmikule Jörpale, punkivatele rokiemmedele kui ka elitaarsele kammermuusikale. Ära vali selle järgi, kes kõige enam sulle müüb, meeldida püüab või kes on parteisõduri poolt pihkusokutatud kohustuslikus „nimekirjas“. Olgu tema esitluslaad milline iganes.
Ja veel vähem selle järgi, et teda olen ma ju alati valinud ja teistmoodi ei olegi osanud/julgenud mõelda. Vali südame järgi. Südametunnistuse järgi. Ole lõpuks ometi sina ise. Ole oma otsustuses vaba. Mitte mutter hääletusmasinas. Siis saab see maailm olema ehk veelgi parem paik, kus kõlavad veelgi paremad helid. Eesti Laul on alles ees.
Autor on mittetulundusühing Isamaa ja Res Publica Liit lihtliige, sh kuulunud nii Isamaaliidu (1996) kui Res Publica (2000) ridadesse ning oli Ühendus Res Publica esimene palgaline töötaja, kelle tööleping kandis numbrit 001.
