Maainimesed jagavad: riik on meid unustanud ja maaelu sureb peagi välja
Naistekas kurtis oma mure naine, kes oli perega maale elama kolinud. Nüüd on ta aga mures maaelu väljasuremise pärast — kõik vajalik on liiga kaugel, ta ei tunne end maal turvaliselt ja tahab tagasi linna. Ka paljud lugejad nõustusid — maal olevat võimalik hästi elada küll, aga kui linn jääb liiga kaugele, olevat see rohkem väljasuremine kui elu.
Juhtusin kord perearsti juures tahtmatult pealt kuulama telefonikõnet, kus maal elav naine oli hädas kolme haige lapsega, kellest noorim oli imik. Mees kaugel tööl ja autot polnud, et tulla arstile, apteeki minekust rääkimata. Imikul palavik ligi 40. Lähim keskus koos poodide ja apteegiga üle 15 km kaugusel. Lähima bussipeatuseni maad 3-4 km ja need käivad ka kord päevas lähimasse keskusesse. Siis arutasid perearst ja õde, et kes küll sõidaks sinnakanti rohtusid viima, sest imikul väga raske kõhugripp. Mina läksin ära, nii et ei saanudki teada, mis edasi sai. Ise mõtlesin tänutundega, et tulin 10 aastat tagasi sealt külast ära linna. Lastel kooli 15 minutit kõndimist ja linnnas kaks apteeki ja normaalsed toidupoed. Riideid käime ostmas 30 km kauguselt suuremast linnast. Minu vanemad on üsna sõltuvad minu külaskäikudest, mil toon toidukraami nädalaks ja ajan kõik asjad nende eest — toon rohud ja kõik vajaliku. Enne helistan alati emale, et ta kõnniks ja vaataks, kas tee on lahti aetud või on ainult küla keskelt korra läbi sõidetud . Keskaeg, ausõna.” -hea näide
“Keegi ei eelda, et igas kolkakülas peaks olema kultuurimaja ja haigla, kuid see, et pannakse kinni postkontorid, koolid… velskripunkte pole vist ammu enam — tekitab nõiaringi: sulgemise põhjuseks tuuakse, et liiga vähe inimesi. Inimesi aga jääb iga sulgemisega järjest vähemaks. Ka mina olen pärit külast, kus minu lapsepõlves oli pood, postkontor, apteek ja velskripunkt (kõik ühes väikses majas), oli algkool, kus käisid kõik ümberkaudsete külade lapsed 10 km raadiuses, suuremad sõitsid 15 km kaugusele kooli ja seal oli olemas ka õpilaskodu (tookordne nimetus oli internaat), oli rahvamaja, kus igasugused ringid-värgid tegutsesid… Praeguseks on järel ainult rahvamaja. Kool suleti juba kuskil nõukaajal, muude asjade sulgemine jäi juba Eesti Vabariigi aega. Paar aastat tagasi suleti ka pood. Nüüd siis küla vanainimesed peavad mõnd nooremat naabrit paluma, et see aegajalt autoga poes käies neilegi pätsi leiba tooks. Ise ju rattaga mööda autoderohket maanteed 25 km kaugusele poodi ei kima (aga just nii kaugel lähim kauplus asubki). Kurb on vaadata, kuidas elujõuline küla, kus kunagi olid talud lapsi täis, algatati kõikvõimalikke seltse alates äriseltsidest näitemänguseltsini välja, lihtsalt hääbub” -randlane
“Maal elamisel pole häda midagi, on ainult üks puudus: peaaegu olematu ühistransport! Valla keskusesse läheb busse ja liinikaid nii et tapab, aga sama valla piiril, mis on Paldiski maanteest 2,5 km, käib hommikul 2 bussi ja õhtul ka 2 bussi, s.t ei teatrit, kontserte, laulupidu, spordivõistlusi jne. Vallavalitsusse lähed hommikul kell 8 bussiga ja tagasi saad bussiga, mis tuleb pärast kella 15. Mida aga teha selle vahepealse ajaga? Arstile samamoodi: hommikuse bussiga ja tagasi alles pärast lõunat . Kui korra nädalas tööpäeviti käiks buss ka kella 12-13 ajal , siis oleks võimalik kõik asjad ära ajada. Ütlete, et auto peab olema! Iga inimese tervis ja vanus ei võimalda autot juhtida — seega peaks olema ühistransport selline, mis võimaldaks kõigil liikuda! Iga vallavalitsus peaks hoolima oma elanikest nii palju, et neile võimaldada normaalne ühistransport .” -lugeja
Tuleb välja, et mina sündisin 15 taluga LINNAS, sest meie külas oli pood, apteek, velskripunkt, algkool, rahvamaja, postkontor… raamatukogu ei olnud, see oli kahe küla kaugusel. Tuletõrje kohta ei mäleta enam, kas seda oli läheduses või ei. Aga selle-eest oli meierei ja suitsutsehh, kust värskelt suitsutatud kala sai. Kohalik inimene sai tööd, kõik olid rahul. Buss käis üks kord päevas, aga rohkem polnud vaja ka, sest kõik eluks vajalik oli inimestel kohapeal olemas ja kellelgi polnud iga päev vaja autoga kuskile tuututada.
Praegu käib ka buss üks kord päevas Sõidad poodi, tagasi enam ei saa. Aga kohalik ätt või mutt, kelle jalg külapoeni ehk tatsuks veel, ei jaksa enam ei jalgrattaga ega suuskadega 20 km kaugusele poodi sõita. Ja kus sa sõidad — alla aetakse, kui autodel jalus tuterdad. Sest ilma autota ei saagi maal enam elada.” -randlane
“Sugulaste pere kolis imeilusast oma kätega ehitatud kodust linna, kui likvideeriti kohalik väike bensiinijaam. Nad elasid üle kooli, postkontori, apteegi ja pangaautomaadi kadumise. Aga kui kool ja pood asuvad 12 km ida poole, miinimumpalgaga töökoht 8 km läände ja lähim bensiinijaam 32 km lõunasse… Ja kui bussid sõidavad nii, et ühel päeval saad keskusesse ja alles järgmisel päeval samal kellaajal tagasi… Auto on olemas, aga kogu palk läheb bensiini järel käimisele. No tõesti, ei ole mõtet!” -veel üks probleem
