Ma tean, sest ma olen selle ise läbi teinud. Olin sügaval “augus,” kui ostsin oma esimese raamatu, mis kõlas umbes nagu “15 nippi parema elu suunas.” See ei jäänud viimaseks. Järgnesid Luule Viilmaa õpetused, kõikvõimalikud mõtete jõu raamatud, suhteparandusraamatud, dieediõpikud jne. Loomulikult pidasin ma end kohe ka ilmatuma targaks ning pidasin vajalikuks oma uusi teadmisi ka teistega jagada, tahtsid nad siis seda kuulata või mitte. Mu tarkustest said osa nii kolleegid kui sugulased, võtsin sõna nii suguvõsa kokkutulekutel, sünnipäevadel, firmaüritustel ja ükskord isegi lasteaias vanemate koosolekul. Kõige suurema osa sai kraesse muidugi mu elukaaslane, kellele ma igal õhtul järgmisi “pärleid” tsiteerisin. Mõnikord unustasin ta olemasolu täiesti ning istusin tunde järjest diivanil, kass süles, ning lugesin üha uusi ja uusi viise oma elu parandamiseks, järgmisele vaimsele levelile jõudmiseks, vabaks laskmiseks ja õnne ja raha majja toomiseks.

Idud, paastud ja feng-shui

Tõstsin feng-shui põhimõtete järgi oma toa ümber (või noh, olgem ausad, seda tegi tegelikult mu elukaaslane minu pideva kaagutamise saatel). Sõin ainult kapsast ja idusid. Jõin kannude kaupa rohelist teed, paastusin ning pidasin “puhastavaid” dieete. Kõige selle juures ei suutnud suud kinni hoida — mul tekkisid kahtlused pea kõikide täiesti normaalsete linnaelu juurde kuuluvate protsesside ja nähtuste kohta ning muidugi väljendasin oma tundeid üsna valjuhäälselt. Halvustasin pidevalt kõiki, kes Luule Viilmaaga kursis ei olnud. Elukaaslasel tekkis õigustatud mure minu vaimse tervise pärast. Esmalt avaldas ta seda vaikselt ja rahumeelselt ning üritas kuidagi ära taluda, kuid kolm kuud pärast minu eneseleidmist ja uude maailmasse astumist otsustas ta, et ta enam ei suuda. Mina vaid naeratasin õndsalt, kui ta mulle oma lahkumisest teatas, ning arvasin oma vabaks laskmise meeleolus, et ju see siis on millekski hea. Andestasin talle, soovisin vaid kõike paremat ning lugesin raamatut edasi. Kui väga ma teda tegelikult armastasin ja kui väga tema lahkumine mulle haiget tegi, taipasin ma muidugi alles väga tükk aega hiljem.

Mind ei kutsutud firma suvepäevadele

Ühel hetkel märkasin, et mu ümber ei ole enam ühtegi inimest. Sõbrad ei võta telefoni vastu ja ma ei suutnud meenutada, millal mõni neist mulle viimati helistas. Kolleegid ohkasid raskelt, kui ma end nendega lõunale kaasa pressisin ning vaikisid terve söömise aja. Okei, polnud hullu midagi, ma ju olin neist kõigist nii palju targem ja teadsin, et neil võtab mulle järele jõudmine veel tükk aega. Kuni ühel päeval kuulsin, kuidas kolleegid mind koridoris taga rääkisid. Arutati suvepäevade programmi ja tulijate nimekirja ja kujutage ette! Mind ei olnud teavitatud firma suvepäevade toimumisest! Sekretär tundis süümepiinu, kuid kolleeg, kellega ta seda teemat arutas, ohkas raskelt, et ei tema ega keegi teine suuda enam mu targutamist kuulata. Seda peab nagunii iga päev mitu tundi taluma, vähemalt suvepäevad võiksid siis rahulikult peomeeleolus mööduda.

Eneseabiraamatud aitasid mind tegelikult vaid sügavamasse kriisi

Olin šokis. Tahtsin ju neile ainult head! Kuidas nad ometi ei mõista? Ostsin uue raamatu — kuidas solvumisest üle saada, lugesin seda ning püüdsin neile andestada, kuid see osutus paganama raskeks. Suvepäevadele ma ei läinud ning suu hoidsin edaspidi tööl kinni. Üritasin oma sõpradega ühendust saada ning neid endale külla kutsuda ning sain järgmise šoki. Parim sõbranna tunnistas lõpuks ausalt üles, et ma olen neidki oma lõputu enesemuutmise lobaga täiesti ära tüüdanud, see käib kõikidele närvidele ja keegi ei ole mu seltskonnast enam huvitatud.

Mõistsin, et olen tõesti liiale läinud, taipasin, et tegelikult ei ole ma oma elu mitte paremuse, vaid hoopis halvemuse poole suunanud. Loobusin kõikidest raamatutest, lubasin nii sõpradele kui kolleegidele, et nüüdsest on muutumisega lõpp ning vana hea mina, kes suudab nalja teha ja naerda, burksi süüa ja end vabalt tunda, on nüüd tagasi ning vabandasin kõikide ees, et ma neid niimoodi piinanud olin.

Nüüd on hea naerda ja meenutada, kuid too etapp mu elus on küll häbiväärne ning sooviksin selle kiiresti unustada. Ning olen veendunud, et selliste raamatute "abil" on nii mõnigi õnnetu hoopis sügavamale sohu sattunud, kui ta on lootnud sealt hoopis abi ja tuge leida.