Miks meil puuduvad vahendid aitamaks noori koduvägivalla ohvreid?

Aastaid tagasi oli kooli- ja koduvägivallast rääkimine tabu. Sellest ei räägitud, seda varjati ja peideti pea liiva alla ning teeseldi, et probleemi ei ole. Nüüdseks on meie ühiskond jõudnud sinnani, et me oleme lõpuks ometi hakanud rääkima koolivägivallast. Kahjuks on progress toimunud aga ainult koolivägivalla puhul.

Ma usun, et põhjus, miks koolivägivallast lõpuks ometi rääkima hakati oli mängufilm „Klass,“ mis pani inimesed reageerima. Enam ei saanud nii palju oma pead liiva alla peita, sest suurem osa ühiskonnast tõstis häält ja hakkas vähemalt ajutiselt mõtlema sellele, mida tegelikult tähendab koolivägivald.

Küsimus on aga selles, et kas lähisuhtevägivallast rääkimiseks on ka vaja järjekordset filmi? Kas tõesti on vaja teha igast probleeemist väga karm film, et inimesed lõpuks ometi märkama hakkaksid ja enda silmad lahti teeksid?

Olen tegelenud pikka aega uurimistööga, mis käsitleb peamiselt kooli- ja koduvägivalda noorte hulgas. Tõenäoliselt ilma uurimistööta ei oleks ma ka ise märganud tegelikku probleemi. Nüüd ma aga nägin, et koolivägivalla kohta leiab materjali väga palju. Selle kohta leiab juhtumite kirjeldusi ning lahendusi. Samal ajal koduvägivalla juhtumid jõuavad meediasse väga harva. Olgu, siin võib põhjuseks olla ka see, et meedia säästab ohvreid.

Kõige kurvem on aga see, et meie ühiskond ei ole jõudnud sinnani, kus me pakume välja ka lähisuhtevägivalla noortele ohvritele lahendusi. Meil on olemas naiste varjupaigad, naiste turvakodud, mis on mõeldud vägivaldsete meeste ohvritele. See on väga hea ja vajalik ettevõtmine. Küll aga puudub meil igasugune abi noortele, lastele. Koduvägivalla all on suurimateks kannatajateks lapsed ja kui üks vanem on vägivaldne ning teine vanem ei võta midagi ette, siis laste ei ole praegusel hetkel mitte kuhugi minna. Muidugi on lastel võimalus pöörduda politsei ning lastekaitse poole, kuid meie lastel ei ole kohta, kuhu vajadusel põgeneda.

Sellel noorel ohvril ei pruugi olla sõpru ega sõbrannasi, kelle juurde minna, kui tema ema või isa on taas end täis joonud ja peksma hakanud. Kahjuks ei ole nendele lastele loodud ka võimalust pöörduda hädaohu korral kuhugi, kus tema eest hoolitsetaks, kus teda toetataks ja kus ta saaks olla vähemalt ajutiselt peidus. Kuid ka nemad vajavad kohta, kuhu põgeneda…