Mis hoiaks ära järgmised maailmasõjad?
Tänapäeval, 21. sajandil, haaravad sõjad aina rohkem riike endaga kaasa. Agressiivse poliitika jätkumisel ei ole kolmas maailmasõda enam kaugel - ennekõike silmas pidades kõige tervamat vastasseisu läänemaailma ja idamaade vahel, mis väljendub arengumaade poliitikasse sekkumises ning terrorismi levikus.
Seesama vastasseis on kestnud ärevamalt juba aastakümneid, kuid oma haripunktini jõudis 11. septembril aastal 2001. Tol päeval kaaperdasid islamiterroristid neli reisilennukit, millest kaks tabasid New Yorgis asuvaid Maailmakaubandushooneid, üks Washingtonis olevat Pentagoni ning neljas kukkus Pennsylvania põldudele, pärast seda, kui reisijad üritasid saavutada kontrolli enne, kui kaaperdaja oma sihtmärki Washingtonis oleks tabanud. Lääneühiskond oli šokeeritud ning segaduses - kuidas edasi käituda?
USA poliitikud otsustasid vastutasuks saata oma sõjaväe Afganistani, kus vallutati pealinn Kabul ja Iraaki, kus kukutati Sadam Husseini võim. Kuigi mõlemad territooriumid on põhimõtteliselt Ameerika vägede käes, jätkuvad seal kohaliku rahva rahutused ning võitlus partisanide vastu, mille tõttu on surma saanud suur hulk tsiviilelanikke, raisatud miljardeid dollareid, kuid sealjuures ühtegi USA poolt püstitatud eesmärkidest (demokraatia juurutamine ning terrorismi hävitamine) pole saavutatud.
Aastaid kestnud sõda idamaades pole inimkonda muutnud. Vaen ja kättemaks kahe kultuuri vahel jätkub ning selle lõppu ei ole näha.
Õnneks vastukaaluks on ajaloos ka südmusi, kus riigid on omavahelistest vigadest õppinud, nagu näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa puhul. Need kaks suurriiki olid üksteisega vaenujalal terve 20. sajandi esimese poole. Pärast Teist maailmasõda aga taibati, et laimamine ja agressiivse poliitika jätkumine ei vii kuhugi. Algas pikk läbirääkimiste protsess, mille tulemusena loodi 1952 .aastal Euroopa Söe- ja Teraseühendus, mis on Euroopa Liidu eelkäija.
Selgus, et inimene polegi nii tõrges alternatiivide vastu, vaid on võimeline tegema kompromisse ja läbirääkimisi. Saksamaa-Prantsusmaa rahumeelne kokkulepe näitab, et sündmused ja kohustused on suutelised muutma inimest, kui ainult ollakse nõus uuendustega.
Suurbritannia Impeerium, mis oli maailmas number üks tööstuses ja tehnoloogias, hakkas lagunema, sest ülal pidada sellist suurriiki oli raske ning kolooniad soovisid iseseisvust. Asumaade eraldumine toimus ühegi relvalasuta. Koostöö edasiseks edendamiseks loodi organisatsioon - Briti Rahvaste Ühendus, mis 21.sajandil kannab Rahvaste Ühenduse nime. Kolooniad saavutasid oma suveräänsuse, aga jäid Suurbritannia osaks. See väljendub näieks Austraalia ja Uus-Meremaa lippudes, kus on näha ka Union Jacki.
Kõik olnud läbirääkimised, kohanemised, mis toimusid verevalamiseta, peaksid olema nüüdsetele rahvastele eeskujuks.
2011. aastat võib pidada eriti muutuste rohkeks just tänu mitmetele revolutsioonidele, mis toimusid, mõned toimuvad ka tänaseni Aafrikas ja Kesk-Aasias. Egiptuse, Tuneesia, Liibüa elanikel tüütas lõpuks ära ametnike üleolek, korruptsioon, ajalehtede tsensuur ning allasurutavus. Protestiaktsioonid ei möödunud küll verevalamiseta, kuid inimesi ei pannud see võimu ees värisema, vaid andis just hoogu juurde diktaatorlikud valitsejad troonilt lükata.
Algasid kõik need eelnevalt mainitud sündmused vaid tänu ühele Tuneesia elanikule, kes süütas end põlema, kui ametnikud tema kaebusi alavääristavate politseinike üle kuulda ei võtnud. Seesama isik, kellest algas Araabia Kevad (revolutsioon), sai nimetatud The Time Magazine´i poolt aasta inimeseks, kuna toimunud õnnetus oli viimaseks piisaks karikasse, mis viiski need rahvad tänavale oma õigusi nõudma.
’’Ma ei tea, millega sõditakse kolmandas maailmasõjas, aga neljandas sõditakse kivide ja keppidega,’’ on öelnud Albert Einstein. Päris irooniline on lugeda neid sõnu inimeselt, kes aitas kaasa tuumapommi arendamisele. Ometigi tsitaat ennustab täpselt, mis inimkonda ootab kui ei olda nõus muutma ennast, oma arusaamu ja ümbritsevat keskkonda.
Näitena võib siinkohal tuua Rooma Impeeriumi, mis küll kasvas võimsaks suurriigiks, aga ahnus suuremate valduste järele ning tahtmatus järele anda oma ambitsioonidele hävitas ta. Järgnes keskaeg, mida nimetatakse ka ’’tumedaks ajajärguks’’, kuna ühiskonna ja tehnoloogia areng seiskus.
Kas praeguseid ühiskondi võib oodata siis uus keskaeg? Kahjuks miski pole võimatu ning agressiivse poliitika jätkumisel on suur tõenäosus, et see ka juhtub. Riigid peaksid nurka viskama oma isiklikud vaated ja olema nõus ümberkorraldustega, mis oleksid rahuliku kooseksisteerimise aluseks.
