Andrus Veerpalust tahetigi lahti saada
Püüdkem panna end ausa Andruse nahka - te pole valskust teinud, olete kõik saavutanud vaid tohutu töö ja tahtega, aga kuri kahtlus on varjutamas kõike seda head ja ilusat.
Mina usun samuti, et Andrus on süütu. Mis sest, et sellest mingit kasu pole, mis sest, et usk siin ilmas nii vähe maksab. Proovide ja nende tegijate käes on teadmine. Kui ka tõde peaks kunagi Andruse kasuks selguma, on tekitatud kahju juba nii suur, et seda on lausa võimatu mingi õiendamisega korvata.
Doping on kaasaja tippsporti tulnud, et jääda. Kõvade treeningutega saavutatav on paljudel enim harrastatavatel aladel piirideni jõudnud või jõudmas. Aineteta näikse areng pidurduvat, koos arengu pidurdumisega kaob aga ka publikuhuvi. Koos sellega kaovad spordi tagant suured rahad, mis samuti asja edendama kaasati. Peame tõele näkku vaatama – dopinguta sport on seisev sport. Surev sport.
Mõnekümne aasta eest võideldi spordi puhtuse nimel hoopis profispordiga. Sportlased, kes oma professionaalsust varjasid, kuulusid põlatute hulka. Just nagu praegu dopinglased. Musta poriga valati üle ka kõigi aegade supermees Paavo Nurmi.
Kõige ägedama professionaalsuse jälitamise kampaania ajal oli ometi tuhandeid proffe, kes amatööridega rahumeeli ja kõhklematult rinda edasi pistsid. Need olid häbematu nn sotsialismileeri sportlased, kellest kõigil oli ette näidata töökoht.
Fiktiivne küll, ent sellest piisas, et kõiksugu rahvusvahelised kohtumõistjad nende puhul rahumeeli silma kinni pigistasid. Selline halvasti varjatud proffisport oli nõukoguliku propaganda üks tõhusamaid vahendeid, mis vale lühikeste jalgade abiga pidi kinnitama sotsilismileeri vaieldamatut üleolekut muust maailmast.
Ei läinud kaua, kui sealsamas töötati välja ja võeti laialdaselt kasutusele ka erakordselt tõhusad dopingained. Vahepeal oli sport “vabanenud” amatöörlustaagast ka mujal maailmas ning “loomulik” üleolek pidi saama kinnitust muude nippide abiga.
Esirinnas sammus oma arenenud kurja keemiaga silma torganud Saksa DV nimeline moodustis. Mäletame, kuidas nende supersaavutused panid pead vangutama – kuidas nad ometi jaksavad? Areng oli tohutu ja huvi tõusis mägedeni.
Tollel Ida-Saksa tekitatud lainel on sport edasi liikunud tänase päevani. Ning kui ühinenud Saksas on tuhin vaibunud, on see taas hoo üles võtnud mujal maailmas. Laborid töötavad, vaevalt jõutakse üks aine keelustada, kui juba uus valmis keedetakse, sel arengul pole lõppu nähagi. Kõik võtavad, aga konkurent ehk vaenlane peab vahele jääma! Kustumatult püsivad meeles USA superjooksja Michael Johnsoni surematud sõnad: “Kõik võtavad, ainult lollid jäävad vahele.”
Koos dopingusaagaga on kindlasti täienenud endast puhta mulje jätmise kõrval ka teiste määrimise mehhanismid. Usun, et dopingumaailmas tegutseb “kurja käe” organ, mida võiks ka nimetada salaluureks. Selles tegevuses etendavad juhtivat osa - nagu igal pool mujalgi - suured ja vägevad. Ning Michael Johnsonit täiendades: vahele jäävad lisaks lollidele ka väikesed ja vaesed. Ka siis, kui nad polegi midagi tarvitanud. Piisab sellest, kui nad on arusaamatult edukad.
Just siinkohal tahaksin tulla tagasi Andrus Veerpalu ja tema juhtumi juurde. See, mis Kristiina Šmiguni puhul korda ei läinud, tehti uuesti ja paremini Andruse peal. Mingil moel osales asjas kindlasti innukalt ka kohalike kadedate seltskond. Kähku paljastusid üllatavalt suured vastuolud eesti suusaelus. Tulemus: meie muinasjutuline tippsuusatamine sai kähku otsa. Kadusid TV-ülekanded, nagu oleksime neid ainult unes näinud ja sule sai sappa treener, kelle sarnast võib meie kamaral näha alles võib-olla saja aasta pärast.
Virilat keskpärasusust esindavad nipivennad said oma tahtmise ja ei saanud ka – kes on enne näinud, et muttidele tiivad kasvaksid?
Kuid kas võttis siis Andrus dopingut või ei? Mina usun, et ei võtnud. Alati on maailmas inimesi, kes jäävad iseendaks, kes käivad enda tehtud reeglite järgi. Olgu siis levinud trendid millised tahes.
Ning saavutavad, ime küll, ka edu. Just selline on Andrus Veerpalu ja niisugustest tulebki paraku lahti saada.
