Neil on oluline mustata teisi, et keegi ei hakkaks nende endi kommunistlikke kuritegusid paljastama. Aga kui vaadata Saksa mundris sõdinud eestlaste küsimust lähemalt, ilma Vene (ehk võitjate) propagandata, selgub, et tegu oligi kõige ehtsama vabadusvõitlusega, millel polnud natsismiga mingit seost.

Miks siis eestlased sõdisid Saksa mundris? Teatavasti alistus Eesti Vabariik 1940. aastal Nõukogude Liidule ilma sõjalise vastuhakuta. Kõik kodukaitseks valmis olnud mehed ehk Eesti kaitsejõud liideti punaarmeega. Ohvitseride tee viis peagi Siberi vangilaagrisse ja surma. Niipalju siis Eesti mundris sõdimisest - tänu EW juhtide argusele seda võimalust ei tekkinud. Olgugi, et kaitseväelased ja ka president olid andnud vande kaitsmaks oma kodumaad viimse veretilgani, seda ei tehtud!

1940. aastal algas verine Nõukogude Liidu okupatsioon. Teame, kuidas inimesi tapeti ja veeti Siberi vangilaagritesse ja asumisele. Seda kõike tehti oma kodus rahulikult elanud eestlastele üksnes seetõttu, et nad armastasid oma kodumaad.

Aga mida tegi Lääs sel ajal, kui Eestis märatsesid nõukogude kommunistid? Kes tuli meile appi või poetas mõnegi sõna meie kaitseks? Seda ei teinud keegi! Ei USA, Inglismaa, Prantsumaa - ei keegi! Mida siis eestlastel üle jäi? Ka USA, Inglismaa, Prantsusmaa jt relvad ning mundrid oleksid meile kõlvanud, kuid neid ei tulnud! Ainus vastukaal kogu eesti rahvast ära hävitada plaaninud (uued dokumendid kinnitavad seda!) Stalinile oli Hitleri-Saksmaa.

Tänaseks on kindel, et kui Hitler ei oleks Nõukogude Liitu rünnanud, oleks Stalin küüditanud enamuse eesti rahvast. Stalinil oli ka Euroopa vallutamise plaan "Groza", millega ta oleks sõjas nõrgenenud Euroopa ära vallutanud. Tõenäoliselt oleks see nii ka läinud, kui poleks puhkenud liig varajane sõda Saksamaaga. Hitler teadis, et ta pole sõjaks vamis, kuid ainult Stalinit ennetades oli tal võimalus "Grozat" peatada.

Paljud eesti mehed läksid esimese nõukogude okupatsiooni ajal metsa ja elasid metsavendadena. Neil oli kehv relvastus, sest juba viimane Eesti Sõjavägede juht kindral Laidoner oli eesti meestelt relvad ära korjanud - nii polnudki kodu millegagi kaitsta. Olid jahipüssid ja vähesel määral ka sõjaväerelvi, mida võeti venelaste käest saagiks.

Kui siis tulid sakslased, võeti neid muidugi vabastajatena vastu. Ja tõesti vabastatigi siis paljud Siberisse või mahalaskmisele teel olnud eestlased. Sini-must-valged said taas lehvida. Muidugi algas siis ka Saksa okupatsioon, kuid see oli kordades leebem kui Nõukogude Liidu oma. Üks nõukogude okupatsioon suutis teha uskumatut - muuta sakslased meie jaoks vabastajateks! Eestis oli sajandite vältel tekkinud saksa mõisnike vastu vimm, mis sai oma kulminatsiooni sõjas Landesveeri vastu. Seda sõda sakslaste vastu peeti erilise fanatismiga, nii et sõda punaste vastugi oli palju nn tavalisem.

Eesti sai Saksa armee abil Punaarmeest ja nõukogude okupantidest vabastatud. Aga miks eestlased edasi sõdisid ja massiliselt Saksa armeesse astusid? Vastus on lihtne - nad läksid Siberisse viidud omakseid vabastama. Nõukogude Liit tassis süütud eestlased (ka naisi, lapsi, vanureid!) Venemaale. See oli Nõukogude Liit, kes andis igale eesti mehele õiguse panna selga Saksa munder ja minna oma lähedasi vabastama! Selline õigus on igal rahval, siin ei saa juttugi olla eestlaste nastismis vms. Pealegi ei olnud ükski eestlane natsipartei NSDAP liige (vastupidiselt Laskurkorpusele, mille liikmetest paljud olid Kommunistliku Partei liikmed).

Nagu eespool öeldud sai, oleksid eestlased sõdinud ükskõik millises mundris või ükskõik kelle relvadega. Sel pole mingit tähtsust. Tähtsus on vaid sellel, et Eesti Vabariigi Kaitsevägi likvideeriti Nõukogude okupatsiooni ajal ja Nõukogude Liit oli see, kas alustas represseerimisi, vangistamisi ja küüditamisi Eestis. Eestlased ei alustanud sõda N. Liidu vastu ega läinud sinna venelasi tapma, vangistama ja küüditama.

Sellisele N. Liidu kuritegelikule käitumisele oli loogiline vastus see, et eestlased hakkasid kõigi vahenditega neile vastu, et jääda rahvana püsima, vabastada vangistatud, tuua nad koju ja tasuda mõrvatute eest kätte. See peaks kõigile selge olema, et igal rahval on moraalne õigus kaitsta end ja minna vabastama Venemaa vangilaagritesse viidud emasid, isasid, lapsi, vendi ja õdesid ehk siis omakseid.

Kui eesti mees oleks kodus voodis lesinud või metsas selga süganud sel ajal, kui tema lähedased Venemaale viiduna piinlesid, siis oleks meil põhjust tunda häbi eesti meeste ees. Aga et nad seda ei teinud ja oma moraalset kohust täitsid nii kuidas see vähegi võimalik oli, siis selle eest tuleb neile au anda! Nad olid 100% vabadusvõitlejad!

Muide, viimane Eesti Vabariigi peaminister ja pärast Pätsi küüditamist presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots nimetas 1944. aastal ametlikult Saksa mundris sõdivate eestlaste võitlust Punaarmee vastu II Vabadussõjaks. Oma kõnes 17. augustil 1944. aastal ütles ta muuseas:

"...Alates 1030-st aastast, mil slaavlased oma asustamisega Pihkva aladele jõudsid, on eestlased ida poolt tulnud sissetungijate vastu pidanud 39 sõda. Käimasolev sõda on neljakümnes. Üheksakümmend protsenti nendest sõdadest on algatatud ida poolt. Ikka ja jälle on Eestil tulnud olla rünnakute ohvriks. Nii, nagu eesti põllumehel on igal aastal tulnud võidelda umbrohuga põllul, nii on eesti rahval tulnud võidelda rünnakute vastu ida poolt. Ja alati on neile sissetungidele leitud põhjus. Kord on selleks olnud majanduslikud huvid ja soov pääseda Läänemerele. Teinekord on selleks olnud maade vallutamise ja panslaavilikud "maailma päästmise" huvid.[...]

Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes, kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike, kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb või ütleb teisiti. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik. Õnne neile ja nende ettevõtmisele..."

Ka taasiseseisvunud Eestis on Saksa mundris võidelnud mehi autasustatud presidentide poolt riiklike teenetemärkidega kui "sõjaliste teenetega vabadusvõitlejaid". Milles siis küsimus? Laarilt täiesti õige otsus. Kahju vaid, et ta viimast Rüütliristi kavaleri Harald Nugiseksi tema äsjasel 90. juubelil meeles ei pidanud. Praegu tundub, et see vabadusvõitlejateks nimetamise tuhin on seotud IRL-i tabanud skandaalidega. See jätab asjale veidi mõru maitse. Aga heakene küll - parem hilja kui mitte kunagi!