"Sa ei andnud meile südant vihkamiseks ega käsi selleks, et me üksteisel kaela kahekorra käänaksime" - need sõnad kuuluvad Voltairele. Seda lauset lugedes vajusin mõtteisse. Ma püüdsin jõuda selgusele, mida ta sellega eelkõige öelda tahtis.

Analüüsisin seda küll nii ja küll naa ning ei jõudnudki päris täpse järelduseni, miks ta seda ütles ja mida sellega öelda tahtis. Küll aga mõistan ma seda, et meil ei ole elu antud selleks, et toime panna kuritegusid, et üksteist vihata ning rikkuda oma elu totaalselt ära. Me ei ole siia ilma sündinud selleks, et kedagi maha lüüa või kellegi tagant varastada.

Me oleme sündinud siia maailma selleks, et saaksime elada täisväärtuslikku elu ning nautida seda, mis meil on ja mis meid ümbritseb. Mõnele võib see jutt tunduda kui muinasjutt, kuid tegelikult ei ole see eriti muinasjutuline, sest see kõik on elu. Elu, mis meid ümbritseb ja mida me enda jaoks kujundame. Kas kujundada siis sellest elust vihane pilt, kus on mustad emotsioonid ning verd ja probleeme või hoopis ilus ja päikeseline, rõõmus elu - see on igaühe enda teha!

Tõsi on see, et keegi meist ei ole "patust" puhas, kõik me oleme teinud midagi, mida ei tohiks teha. See on juba kord nii, et päris "inglikene" ei ole meist keegi. Olgugi, et me teeme mõnikord midagi halba, aga neid halbu tegusid saaks vähendada ja kontrolli all hoida. Varastamistest ja mõrvadest ei hakka ma üldse kõnelemagi.

Küll aga sellest, mis kuuluvad igasse päeva: kõneviis, läbisaamised jne. Ei ole ju mõttet kellegi kohta midagi halba öelda? Ja vihkamine - see on ju üldse ebameeldiv ja mõttetu tegevus! Juba sõna "vihkama" tekitab sinus mitmeid halbu emotsioone. Milleks seda vaja on? Milleks öelda, et sa vihkad midagi või kedagi?

Me võiksime tõsiselt mõelda rohkem elule, mis meid ümbritseb ning sellele, kuidas me saaksime seda enda jaoks paremaks muuta. Mõelgem nüüd üheskoos Voltaire sõnadele.